-
*
Kindlasti on homne juubilar üks värvikamaid inimesi, keda mina ja paljud eestlased on oma elus kohanud. Selliseid mehi on kombeks nimetada legendaarseiks, kuid võin kinnitada, et Vahur Linnustel ei ole ei inglitiibu ega kuradikapju, kuigi mõnede näitajate põhjal võiks arvata, et on nii need kui teised. Paljud eestlased on saanud Pariisis tema juures peavarju, joonud tema veinikeldris end õndsaks, vaielnud temaga maailma poliitika üle.
Kindlasti võiks teda…
-
Vahest võiksin ka öelda, et selles on veidi (Juhan) Viidingut, pindmisemad märgid, mida kohati summutab rauge pehmus ja esiletõusvam isiklikkus. Ja alatasa veel midagi paljust (teate ju küll seda heli, maitset või lõhna, mis tundub väga tuttav, aga kust, ei tea?).
Siiski pole mul kavas võrrelda seda, mida väga võrrelda ei saagi. Julius Juurmaa „Kuidas joonistada küsimust” on selleks liialt omanäoline. Kui siin ongi midagi eelmistes lõikudes…
-
Maarja Kangro novellide peategelane on rahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas. Ta on midagi kirjutanud (seda mainitakse novellides „48 tundi” ning „Impotent ja surm”), vähemalt tõlkinud („Stipendiaat”) või koguni kaasaegne kunstnik („Glabro”), ülejäänud novellides jääb peategelase kultuurivaldkond täpsemalt määratlemata. Kangro tegelaskuju(de)l on piisavalt vaba aega, mille põhjal võiks eeldada vabakutselisust või siis projektipõhist töötamist. Või siis on keskendutud…
-
Indrek Kofi „hüsteeriline traktaat”, nagu ta seda ise nimetab, lahendust ei paku. Ideoloogia asemel on kaante vahele kogunenud hoopis värskeid teateid rahvasuust. „Rahvaluule”, õpetati nõukogude ülikoolis, „on rahva ootuste ja lootuste peegel”. See saaks tõele vastata vaid tingimusel, et lootused on seotud minevikuga ja oodatakse pääsu tagasi sinna, kus juba on oldud. Kujundina tahtsime aastal 1988 küll Eesti Vabariiki „tagasi”, kuid vaevalt keegi täie mõistuse juures…
-
Esinejaid oli neli, pluss üks üllataja, noor ja siiras hääl publiku seast. Lugejakirjadest ja kommentaaridest nopitud tekstilõigud, ühtaegu naerma- või ka nutmaajavad oma äratuntavas klišeelikkuses, meenutasid Merle Karusoo või Mati Undi omaaegseid lavastusi; võõritusefekti rõhutasid eriti Jan Kausi värvikad ümberkehastumised. Aga etendus oli üksnes raamatu sissejuhatuseks – ja pakkus mitmelegi noorele inimesele avastusrõõmu, et kirjandusüritused ei pruugi tingimata olla tüütud.
*
Kui see poleks juba ära võetud, võinuks…
-
Doris Kareva:
Teenimatult vähe tähelepanu on minu meelest viimastel aastatel pälvinud tõlkeluule, vaid väheste eranditega. Kirjastustes lausutakse lühidalt: „See ei müü”. Tõepoolest, Eestis puudub ka tõlkekirjanduse ajakiri; peale Vikerkaare ilmub tõlkeluulet vahel harva vaid Akadeemias, Loomingus ja Sirbis, isegi Loomingu Raamatukogu on viimastel aastatel pigem proosakeskne. Ja Lugu on alles alanud.
Kui mõni kirjastus ka nõustub tõlgitud luulekogu välja andma ja saatkond omalt poolt korraldama esitluse,…
-
Sest kaua sa ikka jõuad kuulata neid, kellel on nii kohutavalt palju öelda ja kes pealegi teevad seda valjul häälel. Õnnepalu istuks aga jälle kuskil raamatupoes lugejate (ja kaamerate) ees, vastaks vaiksel häälel Marek Tamme küsimustele, vaadates oma tulnukasilmadega monalisalikult naeratades kokkutulnuid ja eikuhugi, ütleks midagi äärmiselt lihtsat ja selget, nõnda et isegi juhuslikult tulnu lõpetab enese kratsimise ja jalgadega sahistamise. Ta kõneleb nagu prohvet ja…
-
Kokkuvõttes tundub muidugi, et tegu on kõige nimetatu sünergiaga, igatahes millegi enamaga kui ühe õnnetu keskkooliõpetaja elu luhtumise looga. Norras 1994. aastal ilmunud „Ujedus ja väärikus” esitab peategelase Elias Rukla kaudu pildi, mis juhtub inimesega, kes on tunnistajaks ühelt poolt oma ühiskonna ja selle kultuuri, teiselt poolt aga iseenese allakäigule. Kirjanik seob tervikuks isikliku ja üleüldise ning vaatleb elule allajäämise põhjusi psühholoogilise täpsusega, mis on eesti…
-
Mida see tähendab, kui öelda – „teos tunneb ennast liiga hästi”? See tähendab – temast ei ole (võimalik, tarvis) midagi rääkida.
Mida see tähendab, kui öelda – „kirjutaja hõlmab oma loomingut”? See tähendab – looming on lõpule viidud, valmis.
Ning teos ja looming on siinjuures ühenduses omavahelise täieliku ühismõõdutuse kaudu: ehkki loomingust saab kõneleda üksnes teoste kaudu, ei kõnele teos loomingu kohta kunagi otsejoones, kokkuvõtvalt, ammendavalt. Teos on…
-
Kuidas suhtud kriitikasse, et kirjandushuvi on Eestis väike ja publikut vähe? Ja et vale on korraldada sääraseid suuri kirjanduspidusid korraga?
See, et need kaks üritust korraga toimusid, oli tõesti keeruline, aga saan aru ka korraldajate otsusest, mis lähtus välisesinejatest ning rahalisest poolest. Enda kui leebe kirjandushuvilise seisukohast võttes on nõnda, et kui kaks suurt festivali on korraga, siis ei saa kummastki kätte õiget õhustikku. Kui nende…
