-
Lõpust on nüüd natuke räägitud, rohkem ei oleks ilus. Tulen korraks alguse juurde. Algus ehmatas ja üllatas väga nukra eestilise olmepildistusega. Õnnetu ametnik paneelmajas – siit võinuks tulla üks üsna tüübilik eesti romaan. Õnneks kohkus autor vist ka ise ära ja hakkas loole järjest vinte sisse keerama. Taas võis tõdeda, et hea põnevik peab esimese viiekümne lehekülje jooksul lugeja endasse mässima ega tohi teda enam lahti…
-
Täiuslik kuritegu
Tähelepanekut Saksa raamatupoes võib pidada kõrvaliseks, kuid mulle näib see siiski märkivat midagi enamat kui pisiasja: muutumas on üldine hoiak selle suhtes, mida me oleme harjunud nimetama kirjanduseks. Kui mõnest romaanist rääkides hakatakse otsustava trumbina käima välja naudingut, on ootused raamatute suhtes muutumas. See omakorda tähendab, et oleme jõudnud olukorda, kus müügiloogika ja logistika, hindamisahela kõigi lülide majanduslikud eesmärgid ja – mida samuti unustada…
-
Loomulikult, leidub küllaldaselt ka erandeid või piiripealseid „juhtumeid”, loetagu kas või eelmise nädala Sirbist Berk Vaheri artiklit. Kuid tendentsi, mille kohaselt ilukirjandusest taanduvad mastaapsed fiktiivsed lood, mis haaravad kaugele ja sügavale nii ajas kui ruumis, on selgelt tajutud ning Johanna Ross on võtnud selle üsna sirgjooneliselt kokku: „Viimase aja proosa tundub pisikesevõitu. /—/ Suurelt, tõsiselt ja hardalt kipuvad asja ette võtma veel üksnes teoreetikud. Proosa väiksus paistab…
-
Esimene
Esiteks, plikalikult ülevoolavad ilmarännuelamused on sageli toredad lugeda; feministid turtsatagu, aga – seda toredamad, mida vähem või mida kohmakamalt need plikad üritavad filosofeerida või „vaimu panna”; mida rohkem elavad keeles välja elulusti, isegi kui tulemus saab tekstitehniliselt mõneti konarlik. Seda lusti oli Kadri Kõusaare „Egos” ja Rüblik Sirtsu „Ühes segikammind reisipäevikus”, seda on küllaga ka „Seitsmes maailmas”. Ja see on tekstitehniliselt üpriski konarlik. Väikesi ühildumatusi,…
-
Kristliku maailmavallutuse üks ilusamaid žeste on vahest inimõiguste ülddeklaratsioon, ent üks võikamaid teisendeid kommunistlik ideoloogia, täielikult vastu maad laiaks löödud kristlus. Teatavasti ei tähendanud võrdsus nõukogude käsitluses võrdsete võimaluste garanteerimist kõikidele, vaid loodusliku võrdsuse postuleerimist a priori – selles tähenduses, et köögitüdrukudki võivat riiki juhtida. See määrava tähtsusega analüütiline eristus on vähemasti vanemliku hoolega harjunud eas intuitiivselt nii eemaletõukav, et sulab punamustas nõudlusvaimus ikka üheks ning…
-
2. Loojang küünis
Võib-olla kümme,
võib-olla koguni viisteist aastat
polnud küüni tagumisi uksi,
mis olid mõeldud heinaveo jaoks,
keegi lahti lükanud.
Täna lükkasin need lahti.
Tegin küüni tagumise otsa korda.
Jätsin uksed vallali,
et niiske muldpõrand tuulduks.
Õhtul märkkasin küünist kumamas
mingit kummalist valgust.
Läksin lähemale.
Loojuv päike paistis tagumistest ustest sisse.
Loojuv päike paistis taas tagumistest ustest sisse,
kuldas küüni paljunäinud seinu,
laudaust ja vana redelit, mille aastakümnete kassid
on pinnuliseks kraapinud.
Vaattasin kaua loojanguvärvides küüni.
Nägin, vist tõesti nägin korraks
kõigi nende aastate taha.
3.…
-
Tuleb hinnata rumeenlaste oskust külalisi vastu võtta: võimalikud probleemid jäetakse kindlalt fassaadi taha, soovijaile luuakse tingimused, et end lõdvaks lasta ja rõõmus olla.
Teistsuguses konditsioonis olijailt oleks ülekohtune oodata mitmesajapealiste auditooriumide ees vaba esinemist, rahvusvahelise seltskonna ees südame puistamist (milleks muuks nimetada rumeenlastele lisaks bulgaarlaste, inglaste, iirlaste, liibanonlaste, ungarlaste ja austerlaste ees rääkimist tsensuurist vms?). Loomulikult teeb kadedaks, et neil on kõiksugu ettevõtmistes abiks „atraktsioon”, mida meil…
-
Hannes Varblase viimatine kogu „Taarnateel” seisis mu kohe-loen-kui-aega-saan-raamatute riidas, nagu tagantjärele selgub, terve aasta. Soliidselt hõbehall kõvakaas jättis eksitava mulje, et tegu on valikkoguga, kust vaevalt midagi teab kui üllatavat leiab. Seda piinlikum oli alles prille ninale pannes avastada, et raamat sisaldab tekste, mille kohta autor on ise märkinud: Katsetusi 1967–1970. Sapienti sat – kas neil aastatel oleks need tekstid saanud avalikult ilmuda?
nyyd lõigatakse
mu vasem käsi
on…
-
Sama lugu on mõtteseostega, mida tol ajal tekitas tuumasõda. Mõte maailma kataklüsmilise lõppemise võimalusest seisis kusagil aju tagaurkas pidevalt aktiivne. Tean, et oli neid, kes loobusid ahvatlevast mõttest, et Eesti võiks kunagi saada iseseisvaks, kuna näis päevselge, et Nõukogude Liit muidu kokku ei kuku, kui ainult sõja tulemusel, ja sõda sai teadagi olla ainult tuumakatastroof. Ka see on meeles, et rohkem kui sõda väärilisema vastase USA-ga,…
-
Ja Raud on sellega hakkama saanud – Ikkyū Sōjun pole tõlkes vähem köitev kui kunagine talgute korras kokku pandud François Villoni valimik „Testament” (või siin-sääl ilmunud Indrek Hirve tõlked temast) – ja see võrdlus siin pole juhuslik, kahel XV sajandi mehel on mõndagi ühist. Ka Ikkyū Sōjuni värsid vormivad end pääs iseenesest väikesteks kiuslikeks laulukesteks, Raua (vahel isegi liiga agaralt) lahti seletatud zen-budistlikud ja tollasele hiinakeelsele…
