-
Näib, et on igavene, lõppematu häda
ka siis, kui miski pole liiga mäda.
Vist on see lihtne lakkamatu Eesti.
A kesse teda meie eest nüüd teekski.
Ah et on häda. Igioma. Katkematu.
Kui mitte päris-, siis vast pisipatu
võiks omaks võtta vast ka enda seest,
kuid seda segab väike vaene Eest-
i.
Loom koiduvalgel kisendab!
Hunt, põder, metskits ägavad,
rott, mäger, kobras, säga, nad
on üks, mis meile sisendab:
mets härmatises surnuvaik
ja suvi imetabane.
Nüüd tagane ja ole vait.
Sa, tänane või tunane.
Koit.
Idas.
Veripunane.
-
Soome 100
Ma mäletan maad, mis küll ilus, kuid kaugel.
Raugete randade taga.
Meremõnu ja meelemõru taga,
piiride, piirivalvajate ja piirituseveo taga.
Naer näos, näts käes, pisaratilgake laugel.
Ma mäletan maad ja inimesi.
Sõpru ja savupäid, rahaahneid ja liigagi lahkeid,
lurjuseid, luuletajaid ja jah, lihtsalt häid.
Mäletan aegu, mil Soome ei saanud,
Soome ent ikkagi kuidagi sai.
Sai hakkama, sai suuremaks ja sisukamaks.
Me mõlemad saime ka isukamaks.
Mäletan Juice Leskist ja Viktor Kalborreki,
Nasse-setät ja Aku Ankkat,
Koivistot, Ahtisaarit ja Haloneni,
kuid Kekkonen jääb mu…
-
Tundub, et põnevike sepistamine on Eestis praegusajal õhus.
Lugevaid inimesi tänase seisuga eestikeelses vaimuruumis jätkub, kirjutavaid ka, leidub isegi tõlkijaid ning mitte vähe. Kõike ilmas ilmuvat ei jõuta ilmaski eestindada, ent algupärased autorid katavad oma loominguga üha suuremat osa pidevalt kirevduvast žanrivikerkaarest. Olemasolevate jõududega ei saavuta eesti kirjasõna ilmselt kunagi täiuslikku läbilõiget suures kirjanduses toimuvast ja loodavast ning pole tarviski. Väikese kirjanduse sees kulgevad jõujooned teisiviisi ning nende kokkupuuted ja…
-
Kui Lauri Kitsniku raamat suvaliselt leheküljelt lahti lüüa ja selleks suvaliseks kohaks juhtub olema näiteks kahekümne kaheksas lehekülg, leiab pahaaimamatu lugeja tahes-tahtmata näiteks niisugused (märk)sõnaühendid: „ahi nagu köeb”, „kampsunis on auk”, „rüüpan peale teed” või „raamat ootab avamist”. Selle peale võib nõrgema närviga kodanik raamatu hirmuga sulgeda, sest juba näikse kaante vahel immitsevat supilinlikku märsi- ja värsilohistamist ning Mehis Heinsaare vaim tundub lehvivat Emajõe üleujutatud luha kohal. Õnneks on raamatu…
-
Kehtiv suvi pakub täiuslikku keskkonda lugemaks Lauri Vahtre ilmalõpupõnevikku „Torm”. On hullu kuuma ja ränka äikest, merevee temperatuur muutub tundidega paarikümne kraadi võrra, kajakad korjavad supelsakste koerakesi nokaroaks otse rannaliivalt ja maakera edevaim nutimobifon osutub peast soojaks, õunaparisnik Jobsi aktsia ründab muda. Niisuguste lõbusate igapäevasündmuste taustal ei tasu seiklusjutumeisterdajal vähemat pakkudagi kui täielist kliimakatastroofi, murenevat Kuubat, lagunevi Ühendriike, Euroopat, kuhu kõik jõuab hiljem, aga naasama vääramatult, ning eraelus ebaõnne kogenud…
-
Esmaspäeval esitleti Kultuurikatlas rongiluulet. Katla täitis muusikaga ansambel Kaja koosseisus Rain Joona (basskitarr), Albert Linntam (klarnet), Andrus Talvari (trummid) ja Robert Linna (kitarr ja vokaal). Etteaste seadis kokku Otto Kosk Viljandi kultuuriakadeemiast, akrobaatiliste ekstsessidega rõõmustas kambrit Maarja Roolaht, ülielusaid poeese etendasid Vootele Vaher ja Kaarel B. Väljamäe. Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Krista Ojasaar ja Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv pidasid päevakohase kõne.
-
Jukebox — seitsmekümnendad — Kiss
Kui Chaim Witz, Stanley Eisen ja George Criscuola 1972. aasta lõpul oma mürtsuorkestri jaoks neljandat kätt otsima hakkasid, oli neil kõigil juba hea mitu aastat tegusat musitseerimist seljataga ning üsna selgeks saanud, et seni viimane projekt pealkirjaga Wicked Lester ei toimi teps mitte. Ei muusikute endi, publiku ega plaadifirmade meelest. Paul Frehley nimelise kitarrimängija tulekuga hakkas asi teistmoodi tööle. Tegijate nimed tegid läbi mõõduka muutuse ning koosseis…
-
Raamatukogus
On laulusid, mis soolatud on üleja on ka neid, mis liiga magusad.Ma keeran pahupidi salasõnasüleja vaatan kuulajaid, kes vagusad.
Ma kuulan vaatajate pumpi löömas,kui igaühes – krääksti – paotub uks.Ja pärast, uute sõpradega söömas,sest tuksumisest joon end sõnatuks.
-
Andra Teede, Janno Pikkat, Mart Valner, VÄIKE KURI KEVAD. Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
-
Kaarel Kressa. Oidroon. Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
-
Jaan Rannap. Nelja nimega koer. Tänapäev, 2004.
-
Mineval nädalal leidis Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu algatusel aset kirjanike Eesti turnee, mille käigus loodi sooje suhteid publikuga, kaubeldi raamatutega ja kõneldi rohkesti kirjandusest. Piltidel: J. Jaik, J. Parijõgi ja E. Hiir Vana-Narva bastioni nurgal 28. IX 1938; kirjanikud Kundas 1938. aastal (mõlemad Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist); Eeva Park ja Urmas Vadi Põlva raamatukogu ees 2004. aasta oktoobris (foto: Jan Kaus); kirjanikud Toomas Raudam, Karl Martin Sinijärv ja…
-
Hando Runnel, Ilmamaa ajaraamat 2004. Ilmamaa, 2004. Jaan Pehk, Sisukord. XXI, 2004. Maario Essa, Kellegi teise muru. SE&JS, 2004.
Pihutäis kentsakaid üllitisi ? mida sihukestega peale hakata? Katsetaks lugemisega? Olgu. Kõigepealt võib lugeda pealkirju või vähemasti autorite nimesid, nii on turvalisem, kohe ei tule raamatut avada ja vaadata, mis sees on. Ah Pehu Jaanil polnudki veel oma raamatut? Imelik. Ma arvasin, et on juba ammu, mees mutku figureerib siin ja seal…
