-
Eesti kirjandusteaduses on see raamat midagi uut: teos on üles ehitatud kirjaniku ja kirjandusteadlase dialoogidele, aastatel 1999-2000 peetud 43 jutuajamisele. Maie Kalda küsib, Debora Vaarandi vastab, järgneb lühem või pikem uurijakommentaar. Lisaks sellele luule sünnilood ja lähivaatlused, kus on avatud Vaarandi luule tuumkujundid (meri, saar, puud, linnud) ning tõmmatud paralleele nii eesti kui ka maailma luulega ja kujutava kunstiga. Kaante vahele on koondatud ka kuus varem…
-
Kui hakkasin eelmisel aastal oma kodulehel lugemisblogi arendama, tõukas mind selleks meie kirjanduselus valitsev jutukehvus. Tõsisteks kirjanduskõnelusteks on väga vähe võimalusi. Meediaruum täidetakse tootereklaamiga, mida on hakatud lugemissoovituseks pidama. Tühiseid kirjanduslikke ponnistusi saadavad pahatihti lopsakad kiidusõnad. Loomulikult sõltub kõik eesmärgist. Musta võib sõnadega valgeks võõbata ja vastupidi. Samal ajal loetakse kodumaist kirjandust vähe. Levivad kellegi poolt välja öeldud arvamused, mis kleepuvad nii autori kui ka raamatu…
-
See täisjaatus naise käitumisele fašistliku lehmana ilmestab eelkirjeldatud tendentside aktuaalsust ja elujõudu. Minu arust Beekman seda ei jaata, Reginal hakkab „ääretult kurb ja kõle”, kui ilmneb, et „ta lastele olid juhtunud seesugused isad, kes oma lihastest järeltulijatest põrmugi ei hoolinud” (lk 252). Kangro jutustuse peategelast T.T-d see ei häiri ja tema kujutluses oleksid sugupullid (Homo sapiens) „ise õilsalt selleks nõusoleku andnud”. Tundub, et veiste (Bos taurus)…
-
Kahepäevasel konverentsil on kolm tunniajalist plenaarettekannet: Peeter Torop räägib tõlke- ja kultuuriloo seostest ja tõlgete rollist kultuuri autokommunikatsioonis; Tartu ülikooli inglise filoloogia osakonna külalisena astub üles Theo Hermans (London), kelle teema on tõlge kui kaudne kõne, mida raamivad jutustus ja hoiak otseöeldu suhtes. Tallinna ülikooli külalisena peab ettekande Nikolaj Aretov (Sofia), kes kõneleb tõlgetest väikese kirjanduse perspektiivis. Kokku on ettekandeid 43, kolmes sektsioonis tutvustatakse valminud või…
-
Anne Lange: Teie ettekanne, mille teemaks on tõlked kui kirjandusteaduse uurimisobjekt, viitab aastatel 2000–2004 ilmunud kuueköitelisele Euroopa kirjanduse tõlgete retseptsiooniloole Bulgaarias („Преводна рецепция на европейска литература в България”, I kd inglise kirjandus, II vene kirjandus, III antiikkirjandus, IV slaavi kirjandus, V skandinaavia ja balti kirjandus, VI Balkani kirjandus). Niisugune publikatsioon mõjub utoopilisena Eestis, kus tõlked kui väliskirjandus on rahvusteaduste uurimisobjektina marginaalsed. Mis ajendas Bulgaaria uurijaid ja…
-
Tõlkija liigub ja mängib keeltevaheliste nihete ja libisemisega isikupäraselt, dünaamiliselt. Igaüks tajub teksti isemoodi. Niisugust asja nagu täiuslik tõlge ei ole olemas. See teebki tõlkimise huvitavaks. Tõlkimine on omamoodi marsruut, tekstiplokkide kõnnitamine, püüe edasimineku käigus aru saada, mida artikuleerida. See on lugemise vorm, mõistatuslik protsess, kus märgid leheküljel teisendatakse või tõlgitakse sõnadeks, mis kutsuvad lugeja peas esile pilte, dialooge ja tundeid. Me reisime raamatutes, nagu me…
-
Vastsete tekstide kõrval ilmus eelmisel aastal veel tema valikkogu „Ülalt alla”, mis esindab ausat usulist tunnet otsivat jambilist värssi. Raamatut pärgab Rebekka Lotmani magistriväitekirjal põhinev mahtuv saatesõna; samalt uurijalt pärines teatavasti ka valimiku „Surmapõletaja” (2006) järelkirjutis. Nii inimlik kui ka kosmiline armastus elab Indrekul südames ja tema täpne sõnastuslaad ehk meistrikäsi on paljudele ammu tuttav, kuid viimatine vabavärss üllatab meid ometi värske, otse allikapuhta ehk siira…
-
Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk mõistlikum teha remonti kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse”, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat pealehakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus. Siis on veel lapsukesed, nemad hakkavad jonnima ja jalgadega trampima. Neid nimetan ma siin…
-
Irooniat on meil seega vajadusel piisavalt. Pigem tundub, et kohati ei leia iroonikud seda, mille üle naerda. Tahetaks küll, aga rollid on ära jaotatud, ühiskondliku kõlapinnaga teemasid ei näi olevat küllalt. Siis ei jäägi naljahammastel üle muud kui naerda nende nähtuste üle, mis võib-olla esmajärjekorras naerma ja ironiseerima ei kutsugi. Selliste keskpäraste, isegi tavaliste nähtuste üle. Seda teed on igatahes läinud Jaak Urmet, kes on nüüd…
-
See toimus üle kolmekümne aasta tagasi. Mu sõber Linnart Mäll teatas ühel päeval mulle, et on kavas korraldada teatavate inimeste kokkutulek ühes rannas, kus toimuvad ettekanded. Ta kutsus ka mind, muidugi olin meelsasti nõus. Ja seal pidas zen-budismist pika loengu noor Mart Helme. Muidugi oli siis see kõik mulle uudne ja huvitav, kuigi aru ma suurt siis veel ei saanud, kuid meelde on see jäänud, kuigi…
