-
Nende esitamine on muidugi julge ettevõtmine, et mitte öelda enamat. Me oleme loomulikus keeles harjunud siduma keelelist „mina” psühholoogiliselt ja sotsiaalselt reaalse kehaga, s.o arvestama, et iga väljaöeldud lausung on seotud ‘minale’ oluliste diskursustega. Aga tõlke ‘mina’? Kas ei ole tema veel rohkem ‘surnud’ kui ‘mina’ ükskõik millises fiktsionaalsuses? Kus on tõlkes tõlkija keha ja tema oma keel? Üle ja ümber neist ju minna ei anna.…
-
„Täpsusest teaduses” on ehk täpseim maailma kujutamise viiside jõuetuse allegooria; viiside, mille puhul soovitakse maailmaga kokku langeda: kattumise hetkel muutub kujutamise viis kasutuks ning leiab oma otsa maailmas, mis ta endasse neelab. Maailm on representeeritav ainult teatava nihkega, mis lubab representeerimistegevusel enesel jõuda nähtavusse ja tajutavusse. Kujutamine, kui vaadeldakse vaadeldavat, jättes ka iseennast vaadeldavaks, mitte ainult ei representeeri, vaid lisab maailmale ühe olemise viisi; võimaldab tajutavale…
-
„Kangelases” vastandub viktoriaanliku Inglismaa klassiühiskond rousseau’liku õnneigatsusega. Buuri sõjast Victoria risti kavalerina naasnud noort James Parsonsit ootab ees helge tulevik: ta on pärit heast perekonnast, tema sõjasaavutusi hinnatakse kodukandis väga kõrgelt, teda ootab truult pruut Mary Clibborn. James Parsonsi kangelasteod rehabiliteerivad ka tema isa, vana kapten Parsonsi traagilise faux pas India sõjakäigul. Kapten Parsons, XIX sajandi inglise väikekodanlase eeskujulik kehastus, tegi sõjas kümnetele sõduritele saatusliku valiku…
-
Väärt briti autor Richard Aldington (1892–1962, e. k „Kangelassurm” ja „Mässaja portree”), kes kiskus mingitel põhjustel pidevalt oma kaasmaalastega vimma, leiab, et sellisel moel mängis Wilde kätte suure võimaluse briti filistritele ning suutis ühe hetkega peaaegu olematuks teha mitme eelnenud, eeskätt aga XIX sajandi suure viktoriaanliku luulepõlvkonna (Arnold, Tennyson, Swinburne jt) kannatliku töö. Tema kohtuprotsessist peale suurenes kunsti vihkamine – Aldingtoni järgi „üks väheseid inglise keelt…
-
MARI VALLISOO
12. XI 1950 – 4. VIII 2013
Kodaverest pärit Mari Vallisoo luule eelõitseng jääb 1960. aastate teise poole Tartusse, legendaarse Vello Saage kirjandusklassi aegadesse, tollastest koolialmanahhi Tipa-Tapa numbritest leiame terve luulekogu jagu tema kergejalgseid värsse. Pärisdebüüdiks sai siiski kümmekond aastat hiljem „Kallid koerad” (1979), mille kriitika võttis vastu harvanähtavalt üksmeelse tunnustusega. Noore autori lennukas mängleva kerguse vaim, mis pürgis ühtlasi mütoloogiliste sügavuste poole, oli tollases kirjanduspildis…
-
Ja seda ravi saab teinekord luulest.
Luuletajale, kes taolisi asju kirjeldab, võivad need olla hädaorg, aga küllap ka uhkus, edevus, au ja kuulsus, nostalgia ja isegi väga pisike leivatükk. Kui selline luuletaja tahab rollis püsida, peab ta hoidma kinni oma teismeliseea ängistustest ja mitte iialgi suureks kasvama. Eks täiskasvanud ongi vastikud ja polegi mingit tahtmist nende maailmas elada.
Mida see igavese teismelise sündroom siis tähendab? Ülitundlikkust, suurt empaatiavõimet,…
-
Raamat ja näitus seostuvad mu tajus tihedalt, ju suuresti sellepärast, et kummagi puhul ei saa(dud) kujunduses mööda Silueti moejoonistest. Mida need meile siis nõukogude moe kohta ütlevad? Näitus oma visuaalse rõhuga tõi esile ennekõike lääne ja ida moesuundade paralleelsuse, raamatus kirjeldatakse lähemalt, kui raske oli siinpool seda paralleeli saavutada, niihästi ideoloogiliste nõudmiste (Moskva kolleegium!) kui ka praktiliste raskuste tõttu (viletsad kangad, halvasti varustatud kaubandusvõrk, kehv fototehnika).…
-
Kirjastuse Tänapäev 2012. aasta romaanivõistlusel ära märgitud Elo-Maria Rootsi esikromaan „Vaimude jaam” on lugu Eesti presidendi tütrest, kes otsustab minna valenime all maakooli, et end tavalise tüdrukuna proovile panna. Rahumeelne edukas eliitkooli neiu hakkab kooli ja kogu ühiskonda hoopis teise pilguga vaatama ning temast kujuneb uute sõprade toel jõuline vabadusvõitleja.
Murrangulisi muutusi ei tule naljalt inimestelt, kes on oma keskkonda kivinenud: kas siis uskuma pandud, et niimoodi…
-
Indrek Lõbusa „Kirjad Hebronist” debüütkogus tõuseb esile piibellik ja jutlustav stiil: kogus leidub pühakirja parafraseerivaid värsiridu („ja nad heidavad liisku / tema riietele”, lk 7) ning märksõnu nagu „altari ehitamine”, „ohvriand”, „käsulauad”. Lõbusa luulemina ihkab üksindust, ta on valinud pagenduse ja tõrjutuse. „Kirjades Hebronist” on huvitutud inimestest kui uurimisobjektist ja saadud inspiratsiooni joodiku dialoogist müüjaga ning inimestest, kes ostavad kauplusest peekonikrõpse ja õlut. Aga ümbritsev inimmass…
-
See oli luuletaja osalusmaks, kaasasõitvad isikud oleksid pidanud kuue hotelliöö eest maksma 485 eurot. Lisaks pakkusid kutsujad võimaluse anda rumeenia keeles välja oma raamat: A5-formaadis, 830 euro eest. Kiri kutsega oli saadetud mainitud rahvusvahelise „ida-lääne akadeemia” meiliaadressilt, domeeniga yahoo.com. Too yahoo-aadress oli ka ainus kontakti- ja infovõimalus, festivalil oma kodulehte pole. Mõtlesin algul hädiselt lõhnava ürituse sinnapaika jätta, ent kui Mihkel Kaevats rääkis, et tema kavatseb…
