-
Kongressi avakõne pidas Wiesław Myśliwski, Poola kirjanduse grand old man, kes on kahel korral pälvinud Poola prestiižikaima kirjanduspreemia Nike (1997 ja 2007). Myśliwski esindab n-ö vana head realistlikku kirjandust, eesti keeles on ilmunud tema talupojaromaan „Kivi peal on kivi” (Eesti Raamat, 1988). Myśliwski kõneleski talupojakultuuri tähtsusest, ka sellest, et Poolas on suhtumine talupojakultuuri veidi põlglik: talupojad olid XIX sajandil suures osas kirjaoskamatud (pigem nähakse esivanemaid ikka…
-
Kahepäevase konverentsi juhatas sisse üks peaesinejatest, saksa jurist ning Max Plancki Võrdleva Avaliku ja Rahvusvahelise Õiguse Instituudi raamatukogu direktor Harald Müller. Haaravas ettekandes tõi ta välja Euroopa Liidu autoriõiguste nõrkused. Igas liikmesriigis kehtivad omad autoriõigused ja puudub üle-euroopaline ühtlus. Internet on piirideülene, kuid liikmesriikide autoriõiguse seadustes see ei kajastu. Euroopa Liidu kesksed regulatsioonid on pigem soovituslikud kui imperatiivsed.
Raamatukogudest rääkides tõi Müller teise nõrkusena välja suure vastutuse…
-
Contra ülipikkadel jooksudistantsidel ja tema loomingul (ning rohkemgi ehk tujul) näen üpris selget seost. Mis on muidugi alati paljus individuaalne. Ise pean tunnistama, et mu enda jooksujärgses olekus, mida võiks kirjeldada empaatiatu ja loomjõhkra vitaalsusena, mil olen kirjutanud ka paljud arvustused, tunnen ma ära suure suguluse reformierakondliku üldmentaliteediga (kui palju on seal kestvussportlasi!).
Püüdlik seljakeeraja Ludwig Wittgenstein ei läinud vist piisavalt kaugele, öeldes, et „filosoofilised probleemid tekivad…
-
Kaks rolli
Ajakirjaniku amet pole tänapäeval eriti austusväärne, kuid toob leiva lauale. Kirjaniku kutse toob leiva lauale vähestele, kuid on sellevõrra väärikam. Mõni kirjanik on samaaegselt ajakirjanik, mõni ajakirjanik tahab saada kirjanikuks ja mõni üksik saabki.
Nii Kadastik kui Kivirähk on pigem suuremat kui väiksemat otsa pidi eesti ajakirjanduses ja nende mõju sellele võib juba praegu väga suureks hinnata, tulevate aastate jooksul see suureneb kindlasti veelgi. Kiviräha rollist…
-
Momentaanselt hakkas muusika valjemini mängima ja võitis kuulmismeele usalduse.
Ja samal ajal lõi katteriie tiivad laiali ja kukkus maapinnale – kuju ei jõudnud suud sulgeda ja kipshammastel vilksatas hetkega ära limpsatud ja alla neelatud veretilgake.
Siis astus sisse tüdruk ja istus diivanile. Oma sülle pani ta nuku istuma. Tüdruk vabandas ja väljus.
Ja ääreni külma piimaga täidetud naine tõmbas pudelikaelalt korgi ja piim valgus igaveseks katkisesse kannu.
Tüdruk kiskus nukul…
-
Tolle mahuka teose tegevustik haarab õige pika perioodi meie uuemast ajaloost: esimeste stseenide aegu kirjutatakse aastanumbriks 1978, lõpp jõuab aga välja kümme aastat hilisemasse aega, aastavahetusse 1987/1988. Viimasena nimetatud aastate peale mõeldes pole mingit kahtlust, miks teosel on säärane pealkiri: „Kaugel näen”. Usun, et paljudele tuletab see meelde Laikmaa portreemaali Kreutzwaldist „Kaugel näen kodu kasvamas”, kus puhkeva koidu esimesed kiired valgustavad Lauluisa nägu, mehe selja taha…
-
Sooja aja luule
Üsna pisikese ja õhukese luuleraamatu autor Kadi Kull pärineb arvatavasti Hiiumaalt. Teost avades jäävad kohe silma Valdek Alberi looduslike taimedega (rabamurakas, kullerkupp, vaevakask, palukas) mustvalged-illustratsioonid, milles imeliselt ühendatud joone ja taime elegants. Joonistused köidavad nii oma visandliku värskuse kui läbimõeldud komponeeritusega raamatukese ruudulähedastel lehtedel.
Enamik Kadi Kulli luuletusi küll murakate ja vaevakaskede maile ei vii (kui, siis ehk lk 42). Rohkem seonduvad nende tekstidega traditsioonilised…
-
Siin „Euroopa ajaloo ristteede” hädad algavadki. Kui keegi oskaks öelda, mis täpselt on Euroopa ajaloo suur narratiiv, oleks meie elu palju kergem. XX sajandist rääkides ei peaks Ida-Euroopa pidevalt Lääne-Euroopale meelde tuletama, et see piirkond on ka olemas; kui aga varasematest sajanditest kõneleda, siis peaks olema kristallselge – ikkagi narratiiv ju – Bütsantsi ja Venemaa koht Euroopa ajaloos jne. Ometi peaks selge olema, et suurt narratiivi…
-
Browni menuvalem näis olevat nii hõlpsasti jäljendatav, et see ahvatles paljusid autoreid sama üritama. Millegipärast meenub esmalt hiljuti sirvitud ameerika autori Jennifer Lee Carrelli briti raamatuedetabelis üsna kõrgele kohale jõudnud „Shakespeare’i needus” („The Shakespeare Curse”, 2010), mis dramaturgi tekste esoteerika ja nõidusega ühendades pakub lahenduse tema mõistatuslikule geniaalsusele, aga sellesarnaseid teoseid on XXI sajandi esimesel kümnendil ka üsna palju eestindatud. Matthew Pearli müsteeriumis „Dante klubi” („The…
-
Ehk peitub Kai-Mai Olbri loomingu kvintessents just neis värsiridades: „Mu veenides voolavad / tangovärvid, / mille kõrval ka kirkaim / näib kahvatu” (lk 155). Tango ja flamenko on läbivad motiivid nii tema luules kui ka kunstiloomingus. Tants on see jõud, mis tühistab argimaailma, annab maagilise elujõu, tiivustab armastama. Olbri poetessiloomus on ennekõike tantsuline, liikuv, temas on tungi ja energiat, mis on paberile kandunud jõuliste, kohati ehk…
