-
Mare Müürsepp („Lapstegelasest kirjanduses”) kõneles ühest oma last kujutavast lemmiktekstist, rootsi kirjaniku P. C. Jersildi ühiskonnakriitilisest raamatust „Laste saar” (eesti keeles 1983), kus üksikema poeg Reine putkab minema lastelaagrist ja veedab suve üksi Stockholmis, soovimata iial suureks kasvada. Siin käsitletakse köitvalt lapse kaitsetust, mentaalset kodutust, laste demoniseerimist, magalalinna üksindust. Teos on omamoodi antitekst, millel on paralleele eesti kirjanduses küll vähe, aga meeldejäävaid (Lehte Hainsalu, Mari Saadi,…
-
Vahel võib mõni tagasihoidlikum inimene märkamata jääda, vahel jääb tähelepanuta mõni tasane luuleraamat. Timo Marani „Poeetiline punane raamat” (2007) ning Mathura „Sõstrahelmed” (2013) on just sellised vaiksed, ent sügavad mõtisklused. Kaht luulekogu ühendab nii mõndagi: mõlemad on kakskeelsed, eesti ja inglise (Marani kogus on veel lisaks ladina keel), ning luule kõrval on samavõrra oluline kunstnikutöö. Marani luulekogus on kunstnike Anatoli, Mara Maria ja Nestor Ljutjuki ikoonilaadsed…
-
Kivisildniku ideoloogiast Isegi kui teemaga otse ei tegele, on raske mitte märgata fakti, et Kivisildnik on pannud mingisuguse raamatutehase pumpsuma. Täielik ülevaade kõikidest tema egiidi all ilmuvatest teostest on ilmselt vaid selles vabrikus täiskohaga tööl käival väsinud dispetšeril. Raamatupoodides pikenevad igatahes nende võrdlemisi sarnase minimalistliku kujundusega raamatute read päris militaarse süsteemsusega. Ka Kivisildniku enda raamatute kaantelt võib leida kummalisi epopöalikke ja sõrmusteisandlikke alapealkirju nagu „Valuraamatu III…
-
Tarmo Tuule esikkogu on ühtlasi kahekümne loomeaasta kokkuvõte. Tegu on puhtakujulise harrastusluulega oma vähenõudlikus, kuid omapärases minimalismis. Kui raamatu luuleread aastate peale ära jagada, siis üle kuue-seitsme rea ühe aasta kohta ei tule kuidagi. Ega autor oma isikuomadusi varjagi, kirjutades: „Ma istun vahel ja proovin luuletada”.
Kuivõrd Tuule on ajakirja Ristik peatoimetaja, siis on täiesti loogiline, et kogu koosneb peamiselt sõnamängudest – mis see ristsõnade koostaminegi muud…
-
Teine üdiluule omapära on s e l g u s. Nii sõnade kui mõtte osas. Surnud sõnalärmi selles raamatus ei ole. Seevastu on palju selgeid kohaviiteid: Mustla, Peetrilinn, Tartu Ülejõe, Klooga rand, Viru tänav ja varietee, esimene trammipeatus pärast Tondit, Kaarli kirik, Nõmme, Taanimaa, Norra, Jäneda, Tuhala . . . ., vähem isikuviiteid: Doris, Priidu Beier, Juhan Liiv, Lang, Claudius, Engels, Marx, Lenin, (Alice) Cooper, (David) Bowie, Corbusier . . . .
Kui…
-
Tasapisi hakkan muidugi jõudma selle vana „kala” ette, kuidas kõike seletada nõnda, et aru saaksid ka need, kelle sisemaailm on natuke vaesem. On võimatu ignoreerida asjaolu, et väga vähesed räägivad mu keelt. Või sinu. Mingis punktis meie märgisüsteemid ühtivad ja need moodustavad selle korrektse eesti keele, mis on justkui park. Aga pargist eemal, katedraalilaadses pajuvõsas asub teine keel. Salajane keel, mis annab jõudu hingele ja vaimule,…
-
Enamasti krimpsutatakse kellegi varasema loomingu, näiteks laulusõnade muutmise peale niisama nina, taipamata, et laulud ongi muutlikud, et laul on vanem kui kiri, et see on nagu rahvaluule, alati elav. „Horst-Wessel-Liedi” töötlemine „Leon Czolgosz Songiks” on ehk üks tradit-
sioonilisemaid sõjalaulu kaaperdamise juhtumeid. Peamiselt on selle juures ehk tähelepanuväärne, kui vähe on vaja muuta, et kõik oleks hoopis teisiti. Natsihümnist saab anarhistlik hümn, isegi „shot by the…
-
Eesti teadusliku fantastika alguseks võib pidada Matthias Johann Eiseni 1903. aasta pildikest „Tallinn aastal 2000”, millesarnaseid loetakse kindlalt žanriulmeks1: autor ekstrapoleerib oma kaasaja tehnoloogilisi suundumusi ning oletab, milliseks muutub maailm tulevikus2. Kuigi selleks ajaks ei olnud ulmekirjandus eesti lugejale enam ammu tundmatu (nii näiteks vahendas ajakirjandus Jules Verne’i loomingut 1875. aastast saadik), kuuluvad harvad algupärandid kirjanikele, kes kasutavad põhiosas teisi teemasid ja loomemeetodeid.
Kriitik ja toimetaja Raul…
-
Kuhu ma sihin? Meenutagem üht Deleuze’i ja Guattari kuulsat ja palju tsiteeritud väidet: filosoofia seisneb uute mõistete (kontseptide) loomises. Ei tohiks aga unustada, et koos eelneva väitega on nad esitanud ka teisi, seejuures palju intrigeerivamaid, kuid miskipärast palju vähem tsiteeritud väiteid, näiteks, et filosoofial on tihe ja pidev seos mittefilosoofiaga, et filosoofia pinnaseks või sisemiseks eelduseks on mittekontseptuaalne mõistmine (compréhesion non-conceptuelle) või vaistlik teadmine, mis võib…
-
„See on vaesuse keel, see, mis langeb teel olles Zetade kuulide all, nukker ja veristatud keel, mis ärkab sellest hoolimata uuesti iga kord kui räägib valust ja viletsusest, kuid samuti lootusest,” kirjeldab Ramírez neid, keda tavaliselt keelekongressidel ei mainita, ning on järgmiste päevade hispaaniakeelsetes väljaannetes ja blogides üks tsiteeritum kõnepidaja.
Ramírez kirjutab suures, avaras keeles, millel pole piire, mis endassetõmbumise asemel laieneb iga päev, emigreerub, muutub,…
