-
Hiljuti tähistasid kirjanikud Helga ja Enn Nõu Tartus aplombikalt Ennu sünnipäeva ja kahe romaani ilmumist. Helgalt nägi ilmavalgust tema esimene Aafrika-romaan ja möödunud talvel kolmeköitelise suguvõsasaaga eest Krossi auhinnaga vääristatud Ennult ilmus Rootsi-romaan „Ma armastasin rootslast”. 56 aastat kestnud kahe kirjaniku abielu pole nende loomingu palgeid kortsutanud sarnaseks, teosed erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Mõlemat ühendab ja sedagi kaudselt vaid sinimustvalgus – kuigi rahvuslik motiiv…
-
Mõni aasta tagasi sattusin nägema afgaani režissööri Siddiq Barmaki 2003. aastal rahvusvahelises koostöös valminud filmi „Osama”, mis – nagu hiljem järele uurides selgus – on väiksele eelarvele ning seal osalenud amatöörnäitlejatele vaatamata võitnud lõputult preemiaid. Tegemist on ka esimese linateosega, mis on vändatud Afganistani territooriumil pärast seda, kui talibid 1996. aastal keelasid igasuguse filmitööstuse.
Filmis on kirjeldatud perekonda (vanaema, ema ning väike tütar), kes on sovettide vägivallategude…
-
Kuigi punkkirjanduse mõiste pole ei uus ega tundmatu, kipub selle defineerimine olema problemaatiline. Eks see käi muidugi endas anarhiat, mässumeelsust, kapitalismi- ja tarbimiskriitikat, isetegevuslikkust ja igasuguste, sealhulgas ka intellektuaalsete hierarhiate eitamist koondava, põimiva ja esindava nähtuse juurde. Üldiselt kiputakse pungiga seostama hea maitse kaanoni eitamist või murendamist – nii sõnastas selle 2000. aastal nooruke Jürgen Rooste omajagu nuuti saanud, aga iseenesest igati toreda valimiku „Tagasi prügimäele.…
-
Elurõõmus eestlane Andrus Kivirähk, kes ei tunnista mingeid tabusid, on kirjutanud uskumatu romaani. See on segadusse ajav leid. Ja tekitab kohutava isu Eestisse sõita . . . . On see pseudomuinasjutt, kus inimesed ja loomad kõnelevad ühte keelt, vahele lisaks ka vürtsikaid armu- ja sõprussuhteid, või hoopis usu kaotanud loodusloolase kirjutatud liturgiliselt mõjuv pamflett? Raske öelda. Ainus lahendus on käia tolle seikluse peakangelase, usside keelt oskava Leemeti-nimelise noormehe jälgedes.
Christine…
-
Livia Viitoli tõlked Aleksandrs Čaksi luuletustest lasevad meil piiluda üht kadunud, kaotsis maailma . . . . Need tekstid on olemuslikult kinni omas ajas ehk Läti Vabariigi 1920.-1930. aastates, aga just see annab neile tolle värske värvingu, olulise nüansi, mis aitab sel luulel üle me tillukese aja kesta.
Läti Vabariigis oli Aleksandrs Čaks mässulise taustaga metsik poeet. Meil vist päris võrdväärset vastet sellest ajast polegi, ma mõtlen, parimate luuletajate seas,…
-
7. detsembril, Kersti Merilaasi sünnipäeval, tähistati Tartu ülikooli raamatukogus kirjanike paari, armastatud luuletajate ja viljakate tõlkijate Kersti Merilaasi ja August Sanga 100. sünniaastapäeva. Sel puhul peeti sisukas konverents, avati näitus ning esitleti verivärskeid bibliograafiaid, mille koostajaks Anneli Sepp ja toimetajaks Joel Sang. Päev oli ka tõeline muusikasündmus. Nimelt oli just selleks puhuks loodud muusika mitmetele Merilaasi ja Sanga luuletustele. Neid esitasid lugude autorid Liina Saar, Aleksandra…
-
1.
Üks „Püha ja õudse lõhna” keskseid tegelasi on Inayat Khan, lugejale vihjamisi romaanimaailma sügavamaid struktuure reetva „haihtumismemorabiilia” andunud ja fetišistlik koguja, keda kõikide harjumuspäraseks kujunenud esteetiliste ja käitumuslike kriteeriumide järgi on üsna keeruline kangelaseks nimetada. Katketest moodustub koondportree: teda kirjeldatakse pahatihti kui ülekaalulist ja flegmaatilist, õliste juustega, lakkamatult higistavat ja leemendavat, ajamata habeme ja lõualotiga, vähesest tööst alatasa pistva atrofeerunud südamelihasega meest, kes kannab kiskuvate nööpidega…
-
Nii! Me jõuame hetkega asja tuumani. Selleks piisab vaid tsiteerida Kristjan Jaak Petersoni. „Kas siis selle maa keel ⁄ laulutuules ei või ⁄ taevani tõustes üles ⁄ igavust omale otsida?”
Viimase rea juures on vanas luuleantoloogias muidugi rea-alune vihje ja kommentaar: „igavus tähendab antud juhul „igavesust, igavikku”.
Muidugi on kõik igad või ead armastuse vallas, ja igavuse ning igaviku võrdlev ja sõnu väänav alliteratiiv-assonantslik vaimutsemine oleks mullegi…
-
Kui selliseid lauseid ja mõtteid koguneb palju, siis kujuneb kirjanikust tavaliselt klassik. Muidugi, klassikuks nimetamine hirmutab inimesi ja ka autoreid. Kardetakse, et see tähendab kellegi kivisseraiumist, tema staatiliseks muutmist. Tegelikult on pigem vastupidi. Klassikuks teeb ju autori see, et tema looming ei ammendu. Ikka leidub mõni uus vaatenurk, uus viis teoseid lugeda, uued põlvkonnad, kes saavad puuga pähe ja on vaimustuses ning äratavad teksti oma emotsioonidega…
-
Silvi Oja
15. IX 1935 – 25. XII 2013
Pärast pikaajalist haigust lahkus esimesel jõulupühal Uppsalas elavate seast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1993 ja Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2000 Silvi Oja, sündinud Grünberg.
Silvi Oja oli kunstnik Jaan Grünbergi ja paguluses riigisekretäri ametit hoidnud Arved Ruusa õe Emilie tütar. Varajases lapspõlves elas Silvi koos vanematega mõnda aega ka Pariisis, kus tema isa jagas ateljeed Eduard…
