-
Kolme aasta eest Helena Läksi debüütkogu „Helena läks” (Verb, 2010) lugedes imetlesin luuletaja väljenduskeele karedat pealispinda, märatsevat jõulisust ja arulagedat argisust, mis väljendus tema tekste iseloomustavas võõrsõna- ja slängirohkuses, luuletuste sisulises fragmentaarsuses ja mäslevas sõnadevoos. See autorihääl, mis mängis tollal põrsaroosa kattega liivapaberist kaante vahel erinevate väljendustega kergelt ja nautlevalt, on autori uues teoses „Korrosioonikihk” aga kuhugi (kaduma) läinud.
Uues kogus avanevad Läksi sõnad lugejale harjumuspärasest…
-
Tšehhimaal lahkus 93. eluaastal eesti kirjanduse hea sõber ja viljakas tõlkija Naděžda Slabihoudová. Eesti keelest hakkas Naděžda Slabihoudová tõlkima möödunud sajandi 70. aastatel. Enne seda oli ta omale nime teinud tõlkijana vene keelest, vahendades tšehhidele nii Ilfi ja Petrovi, Fjodor Dostojevskit, Maksim Gorkit kui ka Vassili Ivanovi ja Nikolai Leskovi.
Proua Nadˇa, nagu teda kutsuti, on tšehhi keelde tõlkinud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” saaga, „Elu…
-
Pikka ja pidulikku pealkirja „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” kandnud debüütkoguga 2011. aastal üllatanud ja selle eest tulevikutäheks tituleeritud Kaur Riismaa näib olevat eriti heas ja üha võimenduvas hoos: läinud aastal ilmus tal suisa kaks kopsakat luulekogu. Neil päevil tuli seni neljale Riismaa raamatule lisaks „Teekond päeva lõppu”. Süveneda soovival kriitikul on raske Riismaa tempoga sammu pidada.
Ohtlik sõnaohtrus? Kaugel sellest, Riismaa luules puudub igasugune liiasus,…
-
Iga festival on ise nägu. Eeskätt on ta oma korraldajate nägu. Ja korraldajate hulgas on küllap nii neid, kelle eesmärk on kirjandust populariseerida, kui ka neid, kes tahavad elavdada kultuuride ja kirjandustraditsioonide kontakte. Ja kindlasti on ka seesuguseid festivale (ja korraldajaid), kelle peamine siht on haarata võimalikult suuri masse või maha müüa võimalikult palju raamatuid. Ning siis on neid, kes ei ihka suurt enamat kui lihtsalt…
-
Eelmises Sirbi numbris kirjutas Igor Garšnek Ben Okri ja Timo Steineri loomingu õhtust, tsiteerides romaani „Näljutatud tee” algust. Kirjanik liigub teisele maale, teise keelde ja kultuuri ikka kellegagi koos ning Okrile avas juba 1998. aastal ukse Eestisse „Näljutatud tee” tõlkija Anne Lange, kelle tõlgitud sõnadega „Alguses oli jõgi” algaski kuuldud põimiku sõnaline osa. Kirjanik jätkas lugemist inglise keeles, kuid ta sõnade eestikeelne jõgi on tollest esimesest…
-
Aktiivne kirjandushooaeg kahe suure festivali ja Eesti Kirjanike Liidu ürituste sarjaga on küll äsja lõppenud, kuid sündmusi jagub siiski terveks suveks. Ridamisi tuleb suvekoole, -päevi jm. Kindlasti tasub külastada kirjanike muuseume. Näiteks Alatskivi vallas korraldab MTÜ Tartu NAK 9. kuni 11. juulini uue püsinäitusega Juhan Liivi muuseumis XV kirjandusseminari „Lätete pääl”, mille teema on tänavu „Juhan Liiv, liivilikkus ja liigirikkus”. Praeguse kava kohaselt kõnelevad Contra, Jaan…
-
Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus sel aastal juba kolmas Walter Benjamini (1892–1940) eestindus. Varem on raamatutena ilmunud „Ühesuunaline tänav” (2007, tõlkinud ja järelsõnaga varustanud Katrin Kaugver) ja „Valik esseid” (2010, tõlkinud Mati Sirkel, Hasso Krull ja Tiiu Relve, koostanud ning järelsõna kirjutanud Marek Tamm). Üksikuid esseid on ilmunud ka Vikerkaares.
Walter Benjamin mõtlejana on leidnud põhjalikku tutvustust 2009. aastal ilmunud „20. sajandi mõttevooludes”, samuti on tema tekstidest…
-
Kirjanduslugu tunneb arvukalt poleemikaid, mis on tõukunud kas autorsuse, keele-, vormi-, moraali-, ideoloogiaküsimustest vm. Kuidas sõnastada seekordset konflikti, kas näiteks „kaanon versus eksperiment” on teie meelest pädev? Mis üldse on teie jaoks eksperimentaalkirjandus ja mis rolli ta täidab?
kiwa: Prooviks esmalt sellest bipolaarsest pealesunnitusest väljapoole positsioneeruda. Kes aga defineerimatuid nähtusi pelgab, sellel pole kosmosesse asja.
Eksperimentaalkirjanduses (eksp) on kahtlemata tasandeid ja nähtusi, mis on dialoogis kontekstiga või…
-
Aare Pilv vastas kohe mu küsimusele: asi on lihtne, kõnealusel sõnal ongi ainult kaks vormi. Neist oikopoiós on mees- ja naissoo jaoks ühine, kesksoos oikopoión. Oleksin võinud ju ennegi Jacobitzi-Seileri sõnastikust järele vaadata, see oli käeulatuses. Nii nagu mind õppejõuna alati huvitab küsimus, miks, mis põhjusel üliõpilane vastates eksib, küsin nüüd enesegi kohta: mispärast ma järele ei vaadanud?
Sest viibisin mõttes korraga kahes maailmas. Esimene kärbiti arvustusest…
-
Skulskaja balansseerib nõukogude reaalsusest inspireeritud groteskse, ehkki võrdlemisi õrna düstoopia ja Pedro Almodóvari vaimus käsitletud seebiooperi vahel. Jah, tema tegelased on ainult puhtalt funktsionaalsed viirastused, mis alluvad ühele või teisele autori loodud paradoksile, ning nende Daniil Harmsi loomet meenutavale veidrale surmale on väga keeruline kaasa tunda. Jah, teose süžee ei ole püsiv ega konkreetne: esialgne absurdne detektiiv-uurimine, mille käivitab huvi teada saada, kes olid kirjaniku raamatu…
