-
Salatsi kandi ja Kuramaa liivi keele vahekord on sarnane põhja- ja lõunaeesti omaga või on see erinevus mõnevõrra väiksemgi. Salatsi- ja kuraliivis on olnud hulganisti ühist sõnavara ja grammatikajooni, samas küll ka märkimisväärseid erinevusi. Üldiselt on salatsiliivi keel lähem eesti keelele. Selles puuduvad näiteks kuraliivi n-tunnusega daativ, nii minnõn ’minule’ asemel on salatsiliivis minnel, ja (kõ)ks-tunnusega instrumentaalkomitatiiv: kuraliivi minkõks ’minuga’ asemel oli salatsiliivis minnek. Mõlemat liivi…
-
Miks siis me tähistame hõimupäevi? Eelkõige sellepärast, et enese sisse vaadata. Neil päevil on põhjust otsida teed ammustesse aegadesse ja mõelda selle peale, kuidas me eestlasteks saime. Mõelda meie keeles leiduvate sõnade peale, mis seovad meid hõimurahvastega ühte ja võimalik, et mõjutavad ka meie mõtteviisi. See on üheks võimalus kaitsta ja mõjutada oma rahvuslikku identiteeti, et jääda püsima üha enam globaliseeruvas maailmas. Seega on põhjust tunnetada oma…
-
Maailma mastaabis on ime seegi, et nii vähese kõnelejaskonnaga keelel on üldse õnnestunud oma kirjandus luua, rääkimata selle arendamisest 150 aasta vältel. Paljudel samas suurusjärgus rahvastel pole kirjakeeltki. Liivi kirjandus pole siiski sugugi nii algeline, kui arvude põhjal tunduda võiks. Aastal 1998 päevavalgust näinud liivi luulevalimik „Ma võtan su õnge, tursk!” („Ma akūb sīnda vizzõ, tūrska!”) pälvis tunnustust Lätis kui olulisim tolle aasta luulepäevade sündmus – ja…
-
Mis sa tema keele kohta arvad?
Tema keele kohta näeme ühelt poolt seda, et 1944. aastal ta põgenes ja on säilitanud keele sellisena. Natuke aega enne seda ta elas Riias. Venemaal elas ta siis, kui Kuramaa rand tühjaks tehti, seda veel tsaaririigi poolt. Kes tuli Eestisse, kes oli kuskil lätlaste hulgas, kes Venemaal. Venemaal või Eestis olek selle aja lapsi eriti ei kahjustanud. Nagu me oleme…
-
Keelte kasutamise, nimede, nimetuste ja teabe teemad on koondatud eelnõu neljandasse peatükki „Eestikeelne teave ja teenindamine”. Seletuskirjast: „. . . . eestikeelsed [peavad] olema avalikku kohta paigaldatud sildid, viidad, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam. Võrreldes kehtiva seadusega on regulatsiooni muudetud ning rõhutatud, et eestikeelsuse nõue laieneb just avalikus kohas antavale teabele. [—] Uue regulatsioonina on . . . . kehtestatud nõue, et ettevõtte liiginimetused (nagu nt kohvik, baar, kauplus) on eestikeelsed.
Samuti on täpsustatud,…
-
Teine neljast ülaltoodud näitest oli subtiiter telepildi all, kolmas on tänase Eesti tähtsa äriühingu nimetus. Selle on ilmselt loonud inimesed võõrkeele lummuses. Haritud eestlane ütleks ja kirjutaks: Elioni Ettevõtete Aktsiaselts. Neljas on ingliskeelse pangadokumendi pealkirja „Term Deposit Renewal Advice” minu enda n-ö tänapäevane tõlge, selle endisaegne eestindus oleks olnud „Tähtajalise hoiuse pikendamise teade”. Osutan siin kujundlikult sellele, kuhu oleme suundumas, kui pole avaliku keele hoolet ega…
-
Nüüd, võõra võimusurve kadumise järel, peaaegu 20 aasta vältel, oleme seevastu lasknud oma keelel muutuda paljuski omasoodu. Oleme sageli võtnud üle muukeelseid sõnu, et täita neid lünki, mida vahepealne mahajäämus meie keelde on tekitanud. Need toored laenud on sageli segased ja võõrad, nad ei kajasta asjade sisulist olemust või teevad seda ebatäpselt.
Me ju teame päris hästi oma keele ajalugu. Me ju teame, et tänapäeval nii igapäevased…
-
Ariste on mustlastest kirjutanud peaaegu poolsada artiklit nii eesti kui ka inglise keeles. Palusin valikut tegema appi Madis Arukase Tartu ülikoolist, tema on üks 2001. aastal valminud filmi „Paul Ariste kaks armastust: vadjalased ja mustlased” autoreid. Siinkohal oleks paslik õiendada üks mustlaste kohta käiv legend. Kirjanduses ringlevad väited, et esimesed mustlased jõudsid Eestisse 1533. aastal, kui kaks Saksamaalt pärit mustlastest venda saanud Tallinna raelt elamis- või…
-
Mustlaspastori perelugu
Georg Vinogradovi tee usu ja kirikuni oli karm. Lapsena jõudis ta veel suviti osa saada rändmustlase elust, hiljem jäi pere Võrru paikseks. Oma „ärkamiseelses” elus jõudis Georg seadusega pahuksis olla ja vene ajal ka Patareis vanglaleiba maitsta. Kord Antsla kandis tema tuttavate juures saunas käies näitas ta mulle oma kehal noa-arme, mis noorepõlve elu sinna jätnud. Neid oli üksjagu. Sellest me ei rääkinud, kas…
-
Igat uut asja ja olendit tuleb kuidagi nimetada. Lapsele tuleb panna nimi, ta tuleb ära tähistada. Paraku on nii, et äsjasündinud inimesel endal pole selle juures sõnaõigust. On selge, et nimepanek jääb lapsevanemate peale. Kõik oleks nagu lihtne, aga ei ole seda teps mitte. Tihti hakkab korjuma ohtralt igasuguseid „agasid”. Aga kui ema ise on ullike, aga kui teadaolev isa on juhmivõitu, aga kui üks vanem…
