KÕIK MIS OLI ENNE

naerab sinuga koos
kõik ilus
seespool sõnu
on sinu oma

kõik toomingad
mis õitsevad
põllu ja tee vahel
enne suve

kõik mis on enne
naerab sinuga ja sinule

pärnad Salatsi linnamäel
kutsumas linnud pühakotta
rõõmuga tüdrukud kui lõod
rõkkavad läbi pika päeva

hetk algab siin lähedal
pilvede südames hoitud
või kui need on pilved
mis sünnivad valgusest

või kui see on öö
mis sünnib kevade kasvamisest
kasvab kasvades

kui öö hääl päevavalge
kõik naerab sinuga koos

AMA LÄEB ÜL

jema, miks sa ütlud
ama läeb ül

mis ül se siz läeb
kui ül se siz läeb

vei ama läeb ül
apku siperķi läeb ül räk
vei ku šīld läeb ül ūrg
vei ku koig läeb ül mer

vei ku iza laja läeb kordes mer pǟl
ja mē ab näem tänd jenim

puog, ama läeb muitiši ül
ama ab uo siperķi, šīld apka laja
ama om ķuzumi
ķuzumi läeb ül

ku sa ab pagat jenim
ama om läen ül

KÕIK LÄHEB ÜLE

ema miks sa ütled
kõik läheb üle

mille üle see siis läheb
kuidas üle see siis läheb

kas kõik läheb üle
nagu sipelgas läheb üle tee
või nagu sild läheb üle jõe
või nagu laev läheb üle mere

või nagu isa paat läheb kaugele merele
ja me ei näe teda enam

poiss kõik läheb teisiti üle
kõik ei ole sipelgas, sild ega paat
kõik on küsimine
küsimine läheb üle

kui sa ei räägi enam
kõik on läinud üle

Luuletanud ja tõlkinud Karl Pajusalu