$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Äsja 79. sünnipäeva tähistanud Priit Pärna viimases, koos Olga Pärnaga tehtud filmis „Luna rossa“ ei kasutata arhiivi selle olemuslikus tähenduses, vaid illusioonina kontaktist tegelikkusega.

Ilmar Raagi kui sõjadokumentalisti teeb eriliseks Ukraina sõjaaegse seisundi nüansitundlik mõtestamine.

„Üheskoos“ on parimas mõttes autorifilmi ja žanrifilmi segu. Ehk võiks sellise lahenduse kohta öelda „õudusdraama“?

„Rootsi torpeedo“ viib meid tagasi aega, mil füüsilist eneseületust kannustas esmajoones sisemine tung.

Sürrealistliku huumori poolest tuntud lavastaja Quentin Dupieux on võtnud oma „Teises vaatuses“ sihikule filmikunsti enda.

Helen Unt: „Animatsiooni võlu ongi selles, et see on nii abstraktne. Sõnastada saab väga erinevalt ja valesid versioone ei olegi.“

Luc Bessoni Dracula otsib oma vigadele parandust ja enda pääsemist, aga inimlikul kombel täiesti valel viisil ja valedest kohtadest.

Põhjalikum tutvumine Esimese maailmasõja eelse perioodi filmindust kajastavate allikmaterjalide ning ajalookäsitlustega lubavad teha mõningaid korrektiive meie varases filmiloos.

„Relvad“ on sulam Zach Creggeri varasema loomingu näidetest – pada, kuhu on kergel käel kokku segatud komöödiat, õudust ja märulit.

Iga Eesti kinolevisse jõudnud põhjanaabrite film teeb rõõmu, küll aga võib küsida, kas siia tuuakse nende filminduse koorekiht või saab näha vaid peotäit juhuslikke noppeid.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.