Kunagi aastaid tagasi proovis üks teine lavastaja sulatada kokku William Shakespeare’i „Hamleti“ ning Tom Stoppardi näidendi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“. Ent loobus sellest plaanist, sest Shakespeare’i „Hamlet“ osutus sedavõrd tugevaks, et tema kõrvale noorema autori tekst lihtsalt ei mahtunud. Seda põnevamaks ja julgemaks võib pidada seekordset ettevõtmist, mis üksnes ei nopi kilde Stoppardi näidendist, vaid korjab lisandusi veel siit ja sealt, lisab omaloomingut, aga kõige mahukama uuendusena integreerib lavaloosse hoopiski Saxo Grammaticuse taanlaste vägitegudest pärit Amlethi loo.

Tulemuseks tõeline ringkäik mööda mitmesuguseid Hamleti-radu, mis kohati paneb pea lausa huugama ning sunnib kompileerimise tagajärjel siginenud vastuolusid (või ahaa-selgushetki) tõlgendama. Juba enne lavastuse vaatamist arutan omaette, kuidas peaksid kokku kõlama Shakespeare’i näidendist tuttav, traditsioonilise tõlgendusena n-ö kõhklev ja kättemaksu edasi lükkav prints ning saagast pärit kangelane, kes veriste tegude ees kõhklema ei löö. Pärast lavastuse kahekordset vaatamist jääb ainult nõustuda lavastajaga, et eks see üks vägivaldsel liitmisel tekkinud uus kompositsioon ole.

Kõige rohkem kahestub kahe erilaadse tekstikorpuse liitmisel muidugi peategelane ise, mistõttu oleks kohane kõneleda ka eraldi Hamlet-Hamletist ja Amleth-Hamletist. Ent kuna tegijate ettekujutuses on see sama tegelane, olen allpool kasutanud mõlemat nimekuju eraldatuna kaldkriipsuga. Nii tihedalt ja orgaaniliselt, et õigustada nimekuju amletH, nad selles lavastuses üheks tervikuks ei sulandu ning kavalehel kasutatud Hamlet mõjub tagasihoidliku ja eksitavana.

Koristage laip ära! Lavastus on sama aeglase rütmi ja minekuga, nagu kujutaksime ette saagade jutustamist, mis peab täitma terve õhtu. Kui lugu ei peaks täna lõpule jõudma, siis räägime homme edasi, kes kus tapmas ja vägistamas käis. Ettevaatlikult pakun, et samast kihistusest võiks otsida ka korduste kasutamise algpõhjust: need omamoodi rütmistavad lugu, seovad tervikuks, tuletavad meelde eelnevat ja aitavad mõtestada järgnevat. Kordusi on ka selles lavastuses küllaga, näiteks isa vaimude ilmumine, Ophelia lillestseen, puupakkude kasutamine, Hamlet/Amlethi süllepugemine, sigade söömaaeg laipade kallal. Aga ka omamoodi refrääniks kujunev „koristage laip ära“ või üldist ajastu tonaalsust tuuniv „tapmine ja vägistamine“, mille teostumise võimalikkus näib olevat vähemalt kogu aeg õhus. Isegi Hamleti „neetud risti, mis nõuab paika panemist“ kuuleb rohkem kui korra.

Lavastusele on konstrueeritud proloog, mis viibki kohe saagade maailma: Yorick vannitab väikest Amlethit/Hamletit, siis tulevad kõik teised tegelased, kes on samuti alles väikesed: Laertes, Ophelia ja Horatio. Üheskoos mängitakse läbi oma eelkäijate lugu, Taani-Norra konflikti taust, mis on ühtlasi nii ajalootund kui ka ettevalmistus karmiks täiskasvanueluks, mis hakkab vägagi suures osas koosnema samasugustest karmidest vägitegudest või nende üleelamistest. Puupakud (mustad ja valged), millega õppetundi mängitakse, on ühtlasi ka viide mängunuppudele. Ühelt poolt ilmuvad samad puupakud hiljem samamoodi vägivalla- ja tapmisstseenides, olgu selleks Hamlet/Amlethi tummetendusena ette kantud „Hiirelõksu“ näitemäng või joobnud õukonna tapmine Inglismaalt naasnud Hamlet/Amlethi poolt. Teiselt poolt loovad nad konteksti sellele, et kogu etendus toimub justkui mänguväljal (mida aeg-ajalt rõhutatakse eri suuruses ruutude kuvamisega lava pinnale); pole kindel, mis mäng see on ja kas kõik tegelased ikka järgivad neile ette nähtud käikude mustrit. Kas näitlejad peavad kohati imiteerima puust mängunuppe?

Valgus, suits ja laserefektid. Lavastuses on tähtsal kohal valgus ja laserefektid. Juba alguses rabatakse publikut lava pinnale kuvatud Hamlet/Amlethi isa ja seejärel kohe Fortinbrasi isa rääkivate peadega (tehisaru looming?), mis mitme­sugusel moel koost pudenevad. Koos suitsuga loovad valgusefektid lavastuses imelisi tulesõõre, veekeeriseid ja muud; „Hiirelõksu“ kohale laotub suitsune-punane (verine) valgusvõrk. Valgusega tekitatakse merelained Inglismaale tüüriva laeva ümber. Üks imelisemaid on Ophelia uppumine, selles lavastuses mitte hullunud piiga pajuoksalt vette pudenemine, vaid täiskasvanud naise teadlik ja tahtlik valik ise otsustada, millal ta kaob. Esietendusel moodustus suitsu ja valgusringide koosmõjul veekeeris, mis Ophelia endasse tõmbab –vaid viivuks on näha tema võib-olla ümber mõtlemisele viitav kätega siia-sinna rapsamine, justnagu otsiks ta, millest kinni haarata … ja siis ta kaob. Teisel vaatamiskorral oli suitsu palju rohkem, ilus-traagilist veekeerisesse neeldumise efekti ei tekkinud ja Ophelia kadus lihtsalt uttu.

Isa vaimuga kohtumise järel hullu mängiv Hamlet/Amleth tõmbab selga sinimustakirju liibuva kehakatte, mis toob meelde ussinaha ja annab tema edasistele liikumismustritele mingi roomajaliku, varaaniliku oleku. Madude sisistamist (uss, kes su isa nõelas!) ja nende mahalöömist kujutab Hamlet/Amleth ka oma esimeses arulageda etteastes, kuid Claudiusel mingit seost ja äratundmist siis veel ei teki. Siiski on Hamlet/Amlethis ka omajagu ämblikmeest, kes nõtkelt köie abil üles ja alla oma okstega poolvarjatud mõtiskluspessa ronib. Just sellelt harukordselt vaataja kõrguselt positsioonilt esitab ta kuulsa „olla või mitte olla“ ning sinna ronib ta esitama Claudiuse tapmise võimalikkust kaaluvat sisemonoloogi. Samas pesas haub lavastuse lõpuks oma kättemaksuplaane uus põlvkond.

Ilus on metsa ratsutama ahvatletud Hamlet/Amlethi kohtumine värsket õhku hingama saadetud Opheliaga. Mõlemal seljas narmendav punane kampsun, nopitakse oma hargneva suhte lõngu. Hamlet/Amlethi siiras rõõmusegadus (võtab Ophelia sülle ja jookseb temaga siia-sinna, nagu mitte teades, mida oma suures rõõmus teha), imeline lillestseen, mis hiljem kordub Ophelia hullumise puhul. Väga sümpaatne on füüsilist lähedust markeeriv koos kägaras lavapinnal pöörlemine, mille lummuse katkestab hoiatav saadik Saxolt: rohelise laserkiirega kuvatud maipõrnikas. Kardinat pole ning keegi selle taga ei luura ja pealt ei kuula, seega ei ole Ophelia tõrjumine seekord mitte kaalutletud etteaste kellelegi teisele, vaid Hamlet/Amlethi valiku teema, kuidas lõksust pääseda ning lisaks ka Ophelia endale mitteihaldusväärseks mõelda ja ta endast eemale tõrjuda.

Lugu pöördub rohkem Saxo radadele. Hoopis teistsuguse tegelase loob eri allikate põimimine Gertrudist: noorena vägivaldsele mehele kaasaks antud, on ta pidanud lihvima oma ellujäämisstrateegiaid. See, millisena ta oma elukäiku magamistoastseenis Hamlet/Amlethile kirjeldab, ei jäta küll vähimatki kahtlust, et kogu tema elu on koosnenud vaid püüdest halbade ja veel halvemate valikute (kas need ongi valikud?) rägastikus laveerida. Tõde isa kohta, mida Hamlet/Amleth ju teadma pidi (seda lugu isa vägitegudest ja ema-Claudiuse suhtest on ju etendatud juba proloogis, kus väike Hamlet/Amleth teiste laste kiusu ja norimise eest Yoricku sülle kaitset otsima poeb), ning isa üleskutse tema eest kätte maksta tekitab Hamlet/Amlethis ilmse segaduse, mille eest ta proovib end ema sülle mahutada, põgeneda otsustamise ja tegutsemise eest, olla taas väike ja kaitstud.

Hamlet/Amlethi Inglismaale saatmisest pöördub lugu jutustav-kirjeldavana Saxo radadele ja kuigi ka teine vaatus ei saa alata ilma proloogita purjus Fortinbrasi ja Hamlet/Amlethi vahel. Inglise kuningakoda tervitab meid bak­choslikult nautleva ja voodis lamaskleva kuningaga. Inglise kuninga toidu ja joogi kritiseerimine, kuninga ema, Inglise kuninganna, truudusetuses kahtlustamine, väide, et Inglise kuningal on orja silmad – seda kõike „Hamletist“ ei leia, küll aga Saxolt, kus see kvalifitseerub kangelase tarkuseks ja vägiteoks. Lisaks laseb Hamlet/Amleth kuningal oma tütre talle naiseks anda. Aasta pärast Taani­maale naasev Hamlet/Amleth on juba muutunud mees (murdepunktiks võiks ehk pidada Inglismaal lausutud lauset, et ta peab ise oma saatust juhtima), loobunud oma pikajuukselisest parukast ja tõmmanud jalga mustad püksid. Suured peied, milleks ta on palunud Gertrudil koja ehtida, on toonud kokku kogu õukonna. Järgneb suur jooming, mille lõpuks Hamlet/Amleth purjus õukondlased tapab, seekord ilmutamata vähimatki kõhkluse või kahtluse varju. Vaid Claudius lipsab taas minema, taas viibib kättemaks, kuigi Hamlet/Amleth seda ise ei tea.

Saxolt pärineb ka Hamlet/Amlethi eneseülistus – kõne oma kaasmaalastele, kuidas need oleksid pidanud temaga koos tegusid tegema, aga tema on nüüd üksi kõik korda saatnud. Samuti leidub Saxol pikk kilbi kirjeldus koos sellel kujutatuga (kroonikul on see kirjeldus kilbil kujutatust veelgi pikem – kui suur peab küll olema see kilp või kui väikesed need pildid?!), mille ajal Hamlet/Amleth on tulesõõris ja omaenda ruunikirjadega kilbi ehk vägitegude keskmes, staatilises tähelepanufookuses, valitseja nautimas võimutäiust. Samast allikast pärineb ka uuesti kolme laevaga Inglismaale purjetamine ja jutustus sellest, kuidas ta saadetakse Šotimaa kuningannat Inglismaa kuninga naiseks kosima ning kuidas too muidu kõiki kosilasi raevukalt tapnud naine hoopis Hamlet/Amlethiga abi­ellub.

Toreda rollikaare teeb Ago Anderson, kes nüüd hauakaevajana jorisedes, kuidas paljud mehed ja paljud naised on surnud, loobib hauast välja arutul hulgal koljusid jm konte. Ausalt öeldes ei mäletagi ühtegi „Hamleti“ lavastust, kus neid pealuid sellisel hulgal oleks olnud. Ilmne viide, et tapetud on sealkandis tõesti pikka aega ja mehemoodi. Teiste hulgas virutatakse august välja ka Yoricku pealuu. Pealuudest saabki see stiliseeritud element, millega väikest nõksu tehes imiteeritakse, kuidas üks tegelane teisel kaela kahekorra keerab: algul Hamlet/Amleth Laertesel ja Claudiusel, seejärel Fortinbras Hamlet/Amlethil. Dramaatilist mõõgavõitlust ei ole, mürgikarikat ei ole. Gertrud ei hukku, vaid tervitab sängis lamades koos tapetud Hamlet/Amlethi kahe naisega uut valitsejat, Fortinbrasi. Uuele noorele kättemaksjale kangastub lavapinnal taas isa vaim, kes teda kättemaksule kutsub.

Tänuväärne ekskurss. Kokkuvõttes on mõnevõrra väljakutsuv kompilatsioon (mida tegijatel on vist endil olnud natuke huvitavam teha, kui on lõpptulemust vaadata) siiski tänuväärne ekskurss „Hamleti“ radadele. Muidugi pole tegemist ammendava kokkuvõtte-ülevaatega, nagu ikka on materjali valik mõnevõrra meelevaldne ja kinni tegijate eelistustes. Siiski pean tänuväärseks Saxo Grammaticuse tutvustamist ning kui kas või mõni vaataja otsustab tõlke ka läbi lugeda, on tehtud suur samm Shakespeare’i allikate tutvustamisel. Võib-olla vaadatakse ka järgmist „tava-Hamletit“ seejärel pisut teise pilguga. Selles kaevandis on küll kultuurikihid mõnevõrra segi paisatud ning tõlgendamisel tuleb ilmselt ette komistamist ja materjali vasturääkivustega maadlemist, aga lõpuks, tervikpildi kokkupanek … Vahest igaühele oma, oma reeglite järgi.*

* Tänan Evelin Somelari mõtete põrgatamise ja tähelepanekute eest.