Kuidas saada vanast lahti ja edasi liikuda? Tuleb unustada, et teha ruumi uuele kogemusele. Unustamine on vabadus. Vaid see teeb võimalikuks kogeda igavest muutumist.
Kultuuriajakirjanduse kohal hõljub musti pilvi, aga on ka neid laiali ajava tuule lootust.
Miks on nii, et mõni rahvaraamatukogu tuleb toime nõukaaegseid raamatud massiliselt maha kandmata ja teine ei tule?
Mõnigi autor võib peagi oma pangakontole laekuva summa üle rõõmu tunda. Et see nii ka edaspidi oleks, tuleb laenutustasu rahastamine kindlale alusele viia.
Eesti on läinud liiga palju tarkade kurnamise ja neile päitsete pähe panemise teed. See on üks kriisidest, milles praegu oleme.
Mil määral kõrged ootused teostuvad?
Kuigi paljud naeruvääristavad tasaarengut kui naiivset või ebarealistlikku, ei ole see ometi naiivsem kui idee lõputust majanduskasvust piiratud ressurssidega planeedil.
Milline on XXI sajandi Tartu esinduspark Toomemägi? Kas koht, kus kohtuda valgustusajastu ja ajalooga, või nüüdisaegne keskkond, kus leiab rohkelt tegevust?
Aasta alguses selgus, et selle aasta Pritzkeri arhitektuuripreemia laureaat on Yokohamas elav ja töötav Riken Yamamoto.
Arhitektuur nagu ka paljud teised kultuurivaldkonnad muutub pidevalt, kuid arenguks on vaja piire kombata ja õpitu ümber hinnata.
Uuema põlvkonna kunstiteadlased ei taha Eestis eelmise sajandi esimese poole kunsti eriti uurida. Millised võiksid olla huvi raugemise põhjused ja kuidas olukorda muuta?
Juba teist aastat on kevadnäitus üleval Kunstihoone Lasnamäe filiaalis. Sel aastal osaleb 55 kunstnikku, valiku tegijate fookus oli skulptuuril ja nooremal kunstil.
„Ei usu!“ pole üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka Von Krahli teatri järjekordse uue loomefaasi avaakord.
„Homme on ka päev“ käsitleb koduvägivalda, kuid näitlikustatakse ka ühiskonna autoritaar-patriarhaalset struktuuri, mida on kujundanud ja alal hoidnud nii poliitika, religioon kui ka traditsioon.
Lühifilmide festivali „Valga Hot Shorts“ korraldajad
Tänu sadadele eesti lastele, kes said alghariduse Jakob Niemanni toel Püha Vaimu koguduse koolis, pandi alus eesti ühiskonna kujunemisele XIX sajandi II poolel.
Kui kogu teadustiimi, mitme peretoitja saatus sõltub sellest, et granditaotleja publikatsioonide arvu on tema olelusvõitluses elulemiseks vaja veidi kohandada – kas väldime tema lisamist autorina? Ei väldi.
Valel ajal saadud preemia võib mitmel moel mõjuda ajakirjandusprofessionaalsusele kehvasti.
Valentõn Sõlvestrovi omapärases lihtsuses on õigupoolest tore peitemäng, suur saladus, mis tuleb ilmsiks alles noote avades.
Mere stiihia on maisest jalgealusest alati tugevam, raevust saab leppimine ja viin lennutab kõrgete rannakivide pealt paljusid kangelasi ikkagi bussipeatuste marionettideni.
Hea kunst ei viita, ei seleta, ei vihja sügavamõtteliselt; ta lihtsalt on ja veenab oma meelelise mõju kaudu.
Valmisvormi asemel on siin esil kunst kui katsetamine ja tekkimine: teos aina teiseneb ja jätkub.
Radu Jude vaba filmikeel on kindlasti üks tema linaloo „Ärge oodake maailmalõpust liiga paju“ suuri õnnestumisi.
Ehk vaatas Veljo Tormis kusagilt pilvepiirilt ja naeratas, kui Pariisi orkestri koor Eesti Rahva Muuseumis „Unustatud rahvaid“ laulis.
Hiiumaa kirjandusfestivali võib rahumeeli nimetada kultuurifestivaliks ning Kärdla kannaks välja Euroopa kultuuripealinna tiitli.
Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“ on lugu klassivahedest ja töölisklassile osaks saavast ebaõiglusest.
„Süütes“ ei ole Renate Keerdi tavapärast trikkide tulevärki, fantaasiaküllaseid plahvatusi, aga on ruumi ja õhku mõtisklusteks ja mõttemõlgutusteks.
Vicky Krieps: „Ingeborg Bachmanni panus ulatub luulest kaugemale – ta oli mitte ainult üks suuremaid sõnameistreid, vaid ka oma aja suurimaid mõtlejaid.“
„Haihtuva Tallinna“ tegevuspaigad on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat hägustunud.
Kas ürghelist saab kõik või saab kõigest hoopiski heli? Kogu olemasolev muutubki ju ometi pidevalt: miski muutub millekski, mida veel ei ole, ning seega saab ühest kõik ja kõigest üks.
Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.
Raamatust „Räägime läti keelest“ leiab läti keelele iseloomulikke nüansse ning väljendeid, millega Lätis reisides tuua lõunanaabrite näole naeratus.
Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“
Ilze Tālberga „Räägime läti keelest“
festivali „Odessa Classics Tallinn“ kontsert „Pühendusega Valentõn Sõlvestrovile“
mütopoeetiline oratoorium „Emajõe sünd“
näitus Diana Tamane ja Thea Gvetadze „Ruum mitmele“
Intervjuu Luksemburgi näitlejanna Vicky Kriepsiga
mängufilm „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“
Bangalow Bill, „Limonaadiautomaatide elust“
In memoriam Ekke Märten Hekles
Järgmine Sirp ilmub 26. juulil.
Esiküljel muusikateatri lavastuse „Vankumatu“ lavastaja-helilooja Astra Irene Susi. Foto Piia Ruber.