Vaba Lava teatrijuht Märt Meos: „Kui eelmisel Vabaduse festivalil räägiti sõnavabadusest, siis seekordsete väliskülaliste risk on mitu kraadi kangem: kaalul on nende füüsiline vabadus ja elugi.“
Musta mere muutumine Euroopa Liidu ja NATO sisemereks võtab veel aastakümneid.
Tsaaririik ja ka bolševikud kasutasid ukrainlust oma võimu legitimeerimiseks, ent nägid peagi selles ohtu. Korduv muster on tõend Vene imperialismi olemusest.
Kaubamärkidest tehtud filmid on sisu poolest reklaamid, millel on kinematograafilisest taotlusest tähtsam turunduslik eesmärk.
„Meeletu“ võtmemõtteks on tõdemus, et kes ikka vaest inimest tahab vaatama tulla, aga vaat rikka loba tasub tähelepanelikult kuulata.
Muusikafestival „Klassika on Moes“ on täitnud lünga Lääne-Virumaa suvises klassikalise muusika festivalide kalendris.
Looduse taastamise loosung võib olla esimene samm inimülese maailmamõistmise kujunemisel, kus biosfäär ja ökosüsteem on omaette väärtus ning inimene selle piire tunnistav eluvorm.
Praegused väljakutsed, riskid, nähtused ja paradoksid Ukraina kinolevis on seotud venelaste tahtmatusega sellelt turult lahkuda.
Elupaikade hävimine ja killustumine on üks meie aja tõsisemaid keskkonnaprobleeme ning vanade stabiilsete metsade pindala on terves maailmas pidevas languses.
Ehkki Will Eisneri graafilise romaani „Leping Jumalaga“ esmailmumisest on möödunud peaaegu pool sajandit, mõjub teos äärmiselt ajakohasena.
Oslo linna ambitsioonid kliimaeesmärkide täitmiseks on paigas. Kindlal sammul marsitakse kestlikuma linna suunas, pelgamata sammude väiksust ega eksirännakuidki.
Lihunikukunst ja filosoofia võivad Zhuangzi raamatus kokku saada küll, pole siin imelikku midagi. Zhuangzi mõttetarkus kasvab ju välja elust endast.
Festival „Mägede hääl“ pakkus kolmel laval ohtralt avastamisrõõmu, suurima elamuse jättis Margaritas Podridas Mehhikost.
„Antrobotanicuse“ uurimisprojektiga jälgitakse rahvapäraseid taimenimesid, taimede kõikvõimalikke kasutamisviise ning taimestiku ja kultuuri vastasmõjusid.
Helena Tulve ei ole kuraatorina sekkunud. Tema kureeritud näitus on haavatav ja hell ning iga vaataja saab seal luua oma mõistmise raja.
Hrafnhildur Arnardóttirile tuleb tänulik olla, et millegi nii ilusa loomisega on võimalik ellu äratada üks parajalt kole(tislik) kriitika, mitte uinuv-uinunud mõistus.
Jürgen Rooste „Loimurite laul“ on meeleheitest ja katastroofiaimusest sedavõrd kibe, et mõjub kui triloogia „Meeleheite laulud“ kroon.
Kohakiindumus, inimeste argitoimetused ja hoolimine ümbrusest kujundavad kohalikku maastikku, mis omakorda inimesi koha küljes kinni hoiab.
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“
Polina Tolmatšova, „Sõda ja kinod Ukrainas“
Aleksander Metsamärt, „Tootebiograafiad – tänan, ei!“
Anni Martin, „Laiad pintslitõmbed ringmajanduses“
Kadri Kasemets, „Kohakiindumus planeerimises“
Madli Jõks, „Metsad, nagu saaredki, küpsevad ajas“
Mudlum, „Uimane ja väsinud ma tänagi näin“
muusikafestivalid „Mägede hääl“ ja „Klassika on Moes“
Will Eisneri „Leping Jumalaga“
„Zhuāngzi sisepeatükid“ ja Martti Kalda „Hommikumaa vägevad“
Serhi Plohhi „Euroopa väravad. Ukraina ajalugu“