Mihkel Keremi viiulikontserti võib pidada omas žanris üheks mõjusamaks helitööks. Selles nõudlikus žanris oma sõna ütlemiseks ootas Kerem kaua, et kirja saaks midagi väärtuslikku ja veenvat.
Rahvusvahelise olümpiakomitee toob pilvedelt alla raha, mitte boikott.
Galale tuldi heameelt jagama ja saavutusi tunnustama, et teha kooridirigentidele äramärkimisega väike motivatsioonisüst. Kui kauaks sellest piisab?
Mahukaid ja kaalutletud muudatusi ei tehta päevapealt, aga diskussiooni alustamata ei ole edasiminekut loota.
Et viia riiklike sihtasutuste ja erateatrite rahastamine kaua oodatud võrdsele alusele, tuleks paratamatult pöörduda riikliku tellimuse juurde.
Maksusüsteemi kaudu toetamine kipub olema regressiivne. Vaestel ei ole piisavalt tulusid, millest maksuvabastust või -vähendust saada.
Matk „Hieronymuse“ sarja raamatute seltsis liigitub vaimseks luksusreisiks – seda enam, et ekskursioonid ilukirjandusliku sõnaornamentika lätetele peavad mahutuma üha erksamalt vilkuvate piltide maailma.
Ooperi „Jeanne d’Arc“ libretos on piisavalt materjali, mida tänapäeva konteksti asetada, aga Marco Gandini ei ole ilmselgelt lavastaja, keda võinuks see huvitada.
Nii mõnegi kontserdi kava valikut mõjutas Ukrainas peetav sõda, kuid ülekaalus oli helge ja elurõõmus muusika, mis täitis hinged valguse ja lootusega.
August Komendandi elu ja loomingut peegeldavad insener ja arhitekt, õed Maari Idnurm ja Siiri Vallner.
Carl-Dag Lige kirjutatud Komendandi-raamat on väljapaistev Eesti ehitusinsenerinduse valdkonna uurimus, mis loodetavasti on ainult vaheetapp selle kultuuri edasisel käsitlemisel.
Kui allikaid napib, tekib oht üle võimendada olemasolevaid. Ajaloos aitab selle vastu vana hea allikakriitika.
„Lähestikku“ on nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt väga hästi komponeeritud teos, mille valmimisel on kindlasti toeks detailne ning täpne stsenaarium.
Milline võiks olla paindlikum suhtumine keeltesse, nii et sellest oleks Eestis kõigil kasu?
Keeli ja rahvusi puudutavad arvud kinnitavad pea kõigi Venemaa Föderatsiooni rahvuste assimileerumise tendentsi, kus rahvused justkui sulatusahjus aina kiiremini kaotavad oma näo ja keele.
Miks meil on seda keskust vaja?
Väheste avalikkusele pakutavate ajakirjanduskriitika formaatide kõrval peaks akadeemiline uurimus olema rikkalikum, süsteemsem ja diakroonilisem.
Ühele kuulekale ekraniseeringule kohaselt on ka „Valges müras“ jäetud ruumi puhtale autoritekstile, kuid just see asjaolu kujuneb filmi ülesehituse keskseks probleemiks.
In memoriam akadeemik Andres Öpik 4. V 1947 – 28. I 2023
Kaur Riismaa luulevalimikus „Aknad avanevad taevasse“ võistlevad mosaiiksed tekstid tugeva tervikkujundusega – kord jääb peale yks, kord teine.
Praeguse rahvusvahelise fotograafia kesksuundumuse kõrval tundub Inta Ruka looming arhailine. Ent kunst pole moe, kõmu ega šoki, vaid sisu ja vormi küsimus.
„Järjekord“ on mitmel tasandil paljastav näitus nii siinse foto- ja kunstiloo, murranguajastu meelsuse kui ka naiseteema vaatepunktist.
„Vihma ja kurbuse majas“ tuhmub inimese hallatava ruumi ja temast sõltumatu loomuliku keskkonna piir, stiihilises sulandumises jääb peale loodus.
„Küünik“ ebaõnnestus mitte režii ja näitlejamängu, vaid impulsse pärssiva alusmaterjali tõttu.
Taevatreppi kui füüsilist objekti Linnapi näitusel ei ole. Seda tähistab äraspidiselt allakäigutrepp, mis Linnapi sõnul eelneb paljude eestlaste enneaegsele surmale.
„Inisherini hinged“ näitab, et sõda ei alga suurtest poliitilistest, religioossetest või sotsiaalmajanduslikest lõhedest, vaid inimesest endast: tema trotsist, totrusest ja alpusest.