Ressursipuuduses Venemaa üle piiride ei loksu. Hea, kui südagi veel tuksub.
Liina Lukas: „Eesti kirjandus osaleb selles üleilmses kirjandussuhtluses, millesse Herder ta umbes 250 aastat tagasi aitas.“
Mittemõistmisest tulevat tõrjumist võiks ideaalsel juhul vähem olla, kui mõistmatuse tühimiku täidaksid uurimused nagu see raamat.
Eesti roll elurikkuse ja kliima hoiul peab olema palju laiem kui meie enda looduse elurikkuse hoidmine.
Sergei Fedotovi lavastus Vene teatris on turvaline kesktee kõigist võimalikest „Meistri ja Margarita“ käsitlustest.
Kas meie poliitiline eliit on üldse võimeline tagama Eesti püsimise ja stabiilsuse? Või on ühe või teise poliitilise jõu ambitsioonid tähtsamad?
Eesti Teatri Agentuuri selleaastasel näidendivõistlusel paistsid silma psühholoogiliselt teravad teatritekstid.
Lisaks sõdadele tuleks mainida relvakonflikte, kus Venemaa osalus on tõestatud: kaks sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, Kosovo sõda ning kodusõda Liibüas.
„Sound Plasma“ keskendub kõige laiemalt alternatiivseid intonatsioone käsitlevale muusikale. Tänavu olid selle keskmes Harry Partchi ja Alois Hába muusikalised intonatsioonid.
Sean Baker: „Ma otsin näitlejaid tänavalt. Mingi asi neis peab kutsuma selliselt, et minus tekiks vastupandamatu soov näha neid seda salapärast miskit tegelaskuju heaks tööle panemas.“
Kui tekstide iseäralik järjestusviis kõrvale jätta, siis on „Nõmmeroosike“ imeliselt koostatud, ammendaval ja põhjalikul uurimistööl põhinev väljaanne.
Kolm eripalgelist dokumentaalfilmi pakuvad üllatavalt kerget juurdepääsu Pimedate Ööde filmifestivali sädeleva südameni.
Mihkel Kleisi viirastuste efekt ei peitu tekkeloo vormi varjus, vaid selle algupära on visuaalse infona paigutatud pildi pinnale. Tontlikuks saavad need seetõttu, et meenutavad tähemärke.
Hea ajakirjanikuna on Marianne Mikko osanud lahutada olulise ebaolulisest ja läheneda igale teemale süsteemselt ja loogiliselt.
Uno Roosvaldi näitus on austusavaldus kõigile kaaslastele, kellega koos ta on loominguteel kõndinud. See on ka haruldane võimalus mõista sügavamalt maailma, kus looja töötab.
Lavale on toodud kolme inimese isikliku muutumise kogemus: laia teemapüstituse tõttu leidub põimingus nii säravat sünteesi kui ka tervikuga nõrgemini haakuvaid kilde.
Tõnu Kaljuste koostatud kava oli eri aegade silmapaistvate eesti heliloojate kõrvutus, kus loodi häid ja ootamatuidki seoseid.
Mika Vesalahti ja ka Lilian Mosolainen kasutavad mütoloogiast, religioonist ja kunstiklassikast tuttavaid kujundeid. Vesalahti tehniliselt kopeerides, Mosolainen virtuooslikult interpreteerides.
Sellest, kuidas XX sajandil meedias liikluskultuuri kajastati, võib välja lugeda, et murekohad ei kao.
Igasuguse kahtluseta võib öelda, et professionaalse eesti muusikakultuuri juured asuvad Peterburi konservatooriumis.
Oscari-võitja Chloé Zhao Marveli-film teeb popkornifilmina surmapattu – „Igavesed“ on lihtsalt tapvalt igav.
Jüri Arrak töötab igavikus, mis on täis universaalsust. Seal, kuhu mahub argipäev, nõnda et suurte sõnade suitsuvine hajudes selgub, et see vist ongi kõik.
„Balti kirjakultuuri ajaloo“ uuenduslikus avaköites käsitletakse Eesti ja Läti ajalugu üheskoos ning vaadeldakse mitmekeelse kirjakultuuri kaudu siinmail elanud kogukondi.
Almanahh „No More Amber“ on ilmselt Balti kirjandusvälja üks silmapaistvamalt disainitud ja turundatud saavutusi.
Kas kõik Venemaal toimunu on tingitud Venemaast enesest, ainulaadne ja unikaalne?
„Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“
Jaan Ross, „Eestlaste kultuurielu Peterburis“
Ahto Lobjakas, „Venemaa valitsejad ei ole imperiaalsest riigikuvandist kunagi loobunud“
näitus: Mihkel Kleisi „Tähendusväline vaade“
dokumentaalfilmid: „Sparksi vennad“, „107 ema“ ja „Stanislavski. Elujanu“
Piret Karro, „Võim ja sugu. Võimu kuritarvitamine ei tule üllatusena“