Presidenti otsides purustavad parteijuhid edukalt illusiooni rahvaparteide olemasolust Eestis.
„Kratt“ on selline perefilm, mis ei pane kedagi igavusse surema. Ei mingeid laulvaid printsesse, küll aga üks seestunud sugulane, törts veresauna ja üks viimase aja žanrifilmide kõige rajum eksortsismiseanss.
Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini.
Jaan Kaplinski 22. I 1941 – 8. VIII 2021
Kuldset keskteed ja isikliku vastutuse teadvustamist otsiv mõttesuund on Jaan Kaplinskile olnud omane aastakümneid.
Lihtsalt mine. Võta vastu see, mis teekonnal anda on. Ära kysi rohkemat väliselt ega nõua muud sisemuselt.
Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, Andres Dvinjaninovi lavastus terviklikumgi kui varasem „Kadri“.
Teooriast järeldub, et tähetekke piirkondades tekib nii normaalseid tähti kui ka objekte, mis ei suuda kunagi särada tõsiseltvõetava tähena.
„Kitarrimaagia“ kava mõjus kui René Eespere muusikaline päevaraamat läbi aastakümnete, nn muusikalise maailmavalu kõrval on Eespere käekirjale sama omane ka mänglevus.
Kuulates järjestikku Triinu Piirsalu ja Hans Christian Aaviku mängu, võib öelda, et tehniliselt on mõlemad väga tugevad.
Lühike Euroopa sajand 1914–1989 oli üks verisemaid inimkonna ajaloos. Ükski selle konfliktidest ei põhinenud religioossel fanatismil.
Selles mõttes on „Bäng“ tüüpiline saksa teater, et enamik teksti antakse otse publikusse ja lugu jutustatakse teadlikult just neile.
Luulekogus „Lahusolek“ näib keskne mure olevat kaotatud usk, purunenud suhe Hoidjaga.
Näitusega „Kunstiturg, elu ja surm“ tõestatakse, et kunst tekstina on kunstimaailma seletamiseks märksa parem meedium kui funktsionääride diskussioonid, mõtteavaldused ja arvustused.
RUA festival tõestab, et tänavakunst on üks võimalus tuua väikelinnadesse uued tuuled ja anda argipäevale särtsu juurde.
Katariin Mudist on fotodel ja videoklippidel jäädvustanud koristaja argipäeva ning andnud sellele juurde mängulisuse ja kunstilise taotluse.
Narvas sai kuulda nii Briti saarte elektroonilist tantsumuusikat kui ka värsket alternatiivpoppi Soomest, meilt ja Venemaalt.
Me oleme vabad määratlema, kuidas paneme paika presidendi, kuid just seepärast on väga tähtis, kuidas me ilma väliste ettekirjutusteta suveräänse riigina käitume.
Näitus viib ekskursioonile läbi kohaliku kunstiajaloo, pakkudes nii afektiivsusel põhinevat esteetilist elamust kui ka pisukest mõttetööd.
Jüri Saar, „Otsides head presidenti“
Lauri Sommer, „Ernst Enno ja suvised Lõuna-Eesti teed“
René Eespere autorikontsert „Kitarrimaagia“
näitus „Mees ja naine. Eesti naise võim ja vaim“
linnakultuuri- ja muusikafestival „Station Narva“
Suund itta! – RUA tänavakunsti festival