Suund itta!

RUA festival tõestab, et tänavakunst on üks võimalus tuua väikelinnadesse uued tuuled ja anda argipäevale särtsu juurde.

KERLY RITVAL

RUA tänavakunsti festival 14.–19. juunini Ida-Virumaa linnades: Kohtla-Järvel, Jõhvis, Tudulinnas, Kiviõlis ja Vokal. Kuraatorid ja korraldajad Salme Kulmar, Ita Puusepp, Anastasia Gavrina ja Krislin Virkus

Osalenud kunstnikud ja nende teoste aadressid:

Robin Nõgisto (Eesti) – Maleva 25, Kohtla-Järve Izak One (Tšiili/Eesti) – Tudulinna lastekodu, Tudulinna Regina-Mareta Soonsein (Eesti) – Estonia pst 16 a, Kohtla-Järve Sulevyo (Eesti) – Ahtme mnt 55, Kohtla-Järve Piiritus (Eesti) – Toome pst 20, Kohtla-Järve Juha Liede (Soome) – Järveküla tee 44, Kohtla-Järve Sodacats (Eesti) – Kooli 2, Kiviõli Maria-Liisa Leonidov (Eesti) – elektrikapid, Kohtla-Järve, Jõhvi Maria Sambuko (Eesti) – Grossi pood, Voka alevik Jeroo (Saksamaa) – Jõhvi Vene Põhikool

Teosed jäävad üles, kuni keegi nad üle maalib või hooned lammutatakse.

Ida-Virumaa kuulub piirkondade hulka, mida linnaehituslikus mõttes võib käsitleda kaheneva ääremaana. Nende elavdamisest on viimasel ajal pikalt räägitud, ka näiteks selle aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon „Plats! Väärikas kahanemine. Kaheksa linna“ käsitleb just seda teemat. Paviljoni autorite sõnul on rahvastiku kahanemise põhjused globaalsed, kuid tagajärjed lokaalsed. Üks viis, kuidas selle nähtusega võidelda, on keskenduda elukvaliteedi parandamisele ning kohatunnetuse ja -identiteedi tugevdamisele.¹ Järgnevas artiklis annan ülevaate Rural Urban Art’i (RUA, tõlkes äärealade linnakunst) tänavakunsti festivalist ning analüüsin, kuidas festivalil on potentsiaal tugevdada linnaruumi ning luua kohaidentiteeti.

Ida-Virumaa üle arutletakse üha enam: tuntakse muret töökohtade kadumise, elanikkonna vähenemise ning eesti keele oskamatuse pärast. See on tõsi, et Kohtla-Järvel, Ahtmes, Jõhvis ja Narvas laiutavad paneelmajade read, mis vastupidiselt teistele Eesti piirkondadele on renoveerimata. Ahtme tänavaid ääristavad uhked stalinistlikud hooned, mille rõdudel ja katustel kasvavad põdrakanep ja kased.

Retk Ida-Virumaale on nagu ajas tagasiminek 2000ndate alguse lapsepõlve: tänavanimed on veel kakskeelsed ja bussijuht ulatab reisijale algelise graafilise disainiga paberpileti. Avalik kunst peaaegu puudub, on mõned monumendid, paar haruldast Stalini-aegset hirve ringteedel ning mõni üksik nn protsendikunsti teos.

Kõike eelnevat silmas pidades on eriti tänuväärne, et pole ootama jäädud riiklikku tuge piirkonna edendamiseks, vaid arengusse panustavad kodanikuühendused, nende hulgas ka RUA eestvedajad Ita Puusepp ja Salme Kulmar.

RUA toimub neljandat aastat, esimene kord väisati Põlvamaad, seejärel Jõgevamaad ja nüüd juba teist korda Ida-Virumaad. Kahe aasta jooksul on tänavakunstnikud Eestist, Soomest, Saksamaalt ja Tšiilist loonud Ida-Virumaa tühjadele pindadele 19 seinamaalingut. Kahe aasta jooksul on Ida-Virumaa saanud juurde palju maalinguid, mis lisavad linnaruumi särtsu ja rõõmu. Need on kui sõõm värsket õhku, mida muutuste ootuste taustale on väga vaja. Kohalike kommentaarid on Kohtla-Järve elanikke koondavas Facebooki grupis ülistavad, väljendatakse tänulikkust millegi toimumise üle või öeldakse heakskiitvalt „Prosto super!“²

Selle aasta festival toimus 14.–19. juunini, mil kümme tänavakunstnikku täitsid maalidega seinu Voka alevis, Tudulinnas, Jõhvis, Kohtla-Järvel ning Kiviõlis. Lisaks seinte katmisele toimus ka noortele suunatud kolmepäevane linnalaager, kus tutvuti tänavakunstiga ning maaliti ühiselt üle garaaži sein.

Miks seinamaalingud?

RUA eesmärk on lihtne: tuua värve ja professionaalset tänavakunsti maapiirkondadesse ja väikelinnadesse. Tänavakunsti laias ampluaas keskendutakse festivalil pealmiselt seinamaalingutele ehk mural’itele. Sel aastal harrastati ka grafitit ehk fondikunsti. Sulevyo kattis oma teosega Ahtme paneelmajade vahelise elektrialajaama.

Tellitud seinamaalingud on avalikkuses tekitanud palju arutelusid. Ühest küljest pole tegu traditsioonilises mõttes tänavakunsti kui süsteemivastase aktiga, mis leiab aset ööpimeduses ja salaja. Vastupidi, kunstnik töötab päise päeva ajal, sponsitud värvidega ning linna­arhitekti ja majaomaniku kooskõlastusega. Teisest küljest pole tegu ka institutsionaalse kunstiga, tänava­kunstnikel on harva kunstiülikooli kraad ning teostatava maali kavand on eelkõige allkirjade vahetamise, mitte sügavam kunsti objekt. Lõpptulemus ei ole tänava- või nüüdiskunstile omaselt provokatiivne, vaid ilus, kõigile arusaadav positiivsust kiirgav teos.

Sageli kutsutakse seinamaalinguid ka supergraafikaks, kuid siinkohal ei tohiks žanri segi ajada nõukogude ajal Eesti või 1920. aastate Mehhiko seinamaalidega. Toona oli supergraafika riiklik propagandavahend. Muraalmaali žanr, mida näeme enda ümber praegu, on pärit aga hoopis chicano’de³ traditsioonist Põhja-Ameerikast. 1970. aastatel katsid Ameerikas elavad lõuna-ameeriklased majaseinu suurte värviliste piltidega, nii selleks, et avaldada austust oma juurtele, kui ka selleks, et näidata ebavõrdsust ameeriklaste ja ladina-ameeriklaste vahel.

Muralism on seega n-ö inimestelt inimesele kunstivorm, kus on au sees hea joonistusoskus ja värvitunnetus ning kergelt haaratav sisu. Kunstimaailma esindajatele võivad lihtsalt ilusad pildid linnaruumis pinnuks silmas olla, sest need ei ole nüüdisaegse kunstiga harjunud maitsele piisavalt mitmetähenduslikud, leitakse, et need rikuvad linnapildi ühtsust, kuid sellegipoolest täidavad seinamaalingud tühimiku, mis meie avalikus ruumis jätkuvalt kunsti vallas valitseb.

Meil on küll protsendikunst, mis on edukalt levinud ka väiksemate linnade avalikku ruumi, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et kuigi tegu on professionaalide loodud teostega, mille on välja valinud professionaalidest koosnev žürii, ei ole need alati kõrgkunsti šedöövrid.⁴ Eesmärk on pigem olnud sõbraliku linnaruumi loomine ning kunstimaitse kasvatamine. Tänavakunstnike loodud maalingud pole levinud arvamuse kohaselt sisutud, vastupidi, tihti kannavad nad endas südantsoojendavat lugu. Järgnevalt annan ülevaate sel aastal RUA festivali käigus loodud teostest.

Tudulinna

Tudulinna sisenejaid tervitavad funktsionalistlik Eugen Sachariase projekteeritud kivikirik, XVIII sajandist pärit lagunenud puukirik ning XIX sajandi Hollandi stiilis tuuleveski. Need kõnelevad kunagisest õitsengust. Kohaliku poe müüja sõnutsi on Covid-19 aeg olnud raske: paljud poe ees kangema kraami kummutajad on kahjuks manala teed läinud ning see annab tunda ka poe käibes. Sarnaselt teiste Eesti väikealevitega ei ole eluolu just kiita.

Kurvad mõtted kadusid aga kohe, kui jõudsin Tudulinna asenduskodusse, kus töötas Tšiili päritolu Eestis elav kunstnik Izak One. Mind tervitasid kohalikud lapsed ja koer, kes entusiastlikult Izaku tegemisi jälgisid. Seinale oli spreidega maalitud istuv kuldsete juustega tüdruk ning kaksteist neiu poole tormavat hurdakoera. Töö kõneleb koertest ja ühtekuuluvusest: tüdruk on haiget saanud ning koerad pakuvad talle tuge. See maal jutustab loo sellest, et kui karjas on keegi nõrgem, siis teised aitavad. Izak ise ei eelista oma loomingule taustalugusid rääkida, nii jääb igale ruumi luua oma lugu. Jääb vaid ette kujutada, kuidas tõlgendavad seda asenduskodu elanikud.

Voka

Voka on alevik, kuhu võib sattuda teel Toilasse. Paiga endist hiilgust märgib vaid lagunenud klassitsistlik mõis koos tahvliga, et kunagi tegutses selles Kingstoni hertsoginna, Dorchesteri mark­krahvinna paruness Elisabeth isiklikult. Läbisõidul võib alevik jääda aga märkamatuks nullkohaks. Nüüd autoga Toila poole kurvi võttes jääb silma silikaattellistest Grossi pood, mida ehivad kaks üleelusuurust oranži rebast ja lillas kleidis raamatut lugev muinasjutuline tüdruk. Teose autor on Narvast pärit maali­kunstik Maria Sambuko. Seinamaalingul on maamärgi potentsiaali. Kui jõudsin Toilas hostelisse, küsiti kohe: „Kas te meie rebaseid juba nägite?“ Kui paar päeva hiljem kohtasin Jõhvis üht noormeest, kes lausus, et on pärit tundmatust alevist nimega Voka, oli minu kord särada ja küsida: „Kas see on see koht, kus poe peal on rebased?“

Jõhvi

Jõhvi on suurem keskus ning seal käib elu kaubanduskeskustes, restoranides ja poodides täie hooga. Jõhvi on miljöö mõttes mitmekihiline, seal on nii vanu pärleid kui ka uut arhitektuuri ja linnaplaneerimise lahendusi.

Jõhvi linna tutvustasid mulle juhuslikult möödunud kohalikud poisid. Käisime uudistamas Jõhvi vene põhikoolile maalitud Saksa tänavakunstniku Jeroo teost. Jeroo karjäär sai alguse aastal 1993, kokku on ta joonistanud ligi tuhat teost üle maailma. Tema maalid seovad geomeetria, galaktika ja looduse sümbolirohketeks piltideks, mille tähenduse üle saab kaua juurelda. Poistega keskööl maali silmitsedes mõtlesime välja, et sinine püramiid, mis tuleb kera seest, seisab justkui katapuldil, mis on valmis püramiidi kaugele lennutama. Sinine püramiid võib olla vihje nii Sinimägedele kui ka ahermäele, aga ka Ida-Virumaa sümbolitele ning katapult märkida võimalikku hüppelist arengut.

Ahtme

Enim oli festivali mõju tunda just Ahtmes, Kohtla-Järve linnaosas, mis omal ajal oli üks viiest põlevkivi kaevandamise asumist. Linna tiitlit kandis Ahtme aastatel 1953–1960 ning 1991–1993. Seal asus üks suuremaid põlevkivikaevandusi ning Ahtme soojuselektrijaam. Ahtmes avalduvad kõik Ida-Virumaa probleemid. See oli kunagi esinduslik töölisalevik, nüüd stalinistlike lagunevate hoonete ning 90 protsendi ulatuses venekeelse elanikkonnaga paik.

Endiselt viitavad vanad baaride ja juuksuriäride sildid paneelmajade keldrites kunagi kihanud elule. Linnaosa tundub praegu trööstitu ja kunstivaene ning sel aastal loodud teosed elavdavad linnapilti oluliselt, lisavad nõukogude aja kulunud roosa-halli-rohelisele kirevamaid värve ja kujundeid. Võib loota, et loodud seinamaalingud inspireerivad praegu Ahtmes elavaid noori.

Ainuüksi Robin Nõgisto⁵ maal Grossi poe kõrval asuval putkal muudab Ahtme üleüldist ajast ja arust ruumimuljet nooruslikumaks ja võimalusterohkemaks. Nõgisto teos on psühhedeelsetes värvides seinamaal, kus joonistuvad reipalt välja omapärased karakterid: suurte silmadega vuntsimees, kelle peas istub lind, kelle silmadest omakorda kiirgab välja laser. Maali all ääres hõljuvad lustakad vaarikad ning silmadega püramiid, mille otsas on reivikultuuri tähistav kollane smaili ehk naerunägu. Taustal hõljuvad pilved, südamed, tuleleegid ja äikesenooled. Pildi ees seismine tõstab vaataja korraks kõrgemale argipäevast, viib unenägude- ja fantaasiamaailma, kus kõik on võimalik.

Mural annab visiooni võimalikust tuleviku-Ahtmest, kus võiksid toimuda alternatiivmuusika festivalid, sest tööstuslikul tehiskeskkonnal on berliinlik potentsiaal olla midagi enamat kui kahanev kunagine tööstusasula elamurajoon.

Kohtla-Järve

Väga kõnekalt mõjus Soome kunstniku Juha Liede teos Kohtla-Järvel. Garaaži seinale on maalitud suured sõnad „Lenda kõrgelt“ ning illustratsioon kujutab kaht linnupoega, kes oksal istudes üksteiselt tuge otsides teineteisele otsa vaatavad. Tegemist on taas kord südant soojendava pildiga, mis kutsub kohalikke noori turvaliselt oksalt tundmatusse ja kõrgele lendama. Nad meenutavad Banksy üht kõige kuulsamat šabloonikunsti teost „Tüdruk õhupalliga“, mis kannab mõtet, et alati on lootust lennata, olenemata sellest, kust pärit ollakse.

Nooruse jõud

Nooruse jõud tundub olevat Ida-Virumaa uute teoste ühine nimetaja. Need on maalid, mis on tehtud kohalikele, et neid inspireerida, et anda jõudu unistada. Tähelepanuta jäänud paikadele polegi vahel muud vaja, kui seda, et keegi neid märkaks, tuleks ja korraldaks, tooks uue ja värske hingamise.

Korraks võib ju küsida, et kui muu avaliku kunsti tellimiseks korraldatakse võistlusi ja kutsutakse kokku žüriisid, siis miks festivalil loodav kunst nii kergesti linnaruumis koha leiab. Tegemist on omamoodi rahvakunstiga või täpsemalt öeldes rahvale loodud kunstiga. Ehk võikski korra keskenduda kunsti­professionaalide oluliseks peetava asemel sellele, mida rahvas tahab? Kas väikelinnadesse edasi jäämiseks on vaja ultramoodsat linnaväljakut või rõõmsaks tegevaid rebaseid toidupoel? Ehk mõlemat?

RUA neli tegutsemisaastat on kindlasti asja ette läinud. Muutunud on nii Põlvamaa, Jõgevamaa kui ka Ida-Virumaa linnade ruumipilt. Eesti väikelinnad, mis lausa janunevad kunsti järele, on saanud värvi täis seinu ja lustakaid elektrikappe, mis loovad iseloomu ja kohaidentiteeti ning toimivad kui uued maamärgid. Festival annab maalide ja töötubade kaudu ka inspiratsiooni ja lootust kohalikele noortele; Ida-Virumaa isetekkeline tänavakunst on pigem tagasihoidlik, siin-seal mõned teemaviited või karakterid. Eks ole näha, kas see žanr areneb edasi. Festivali teoste otsimisel geopeitusena on turismiatraktsiooni potentsiaal. Mis muud kui suund itta!

1 Eesti Arhitektuurikeskus, Veneetsia arhitektuuri biennaal: https://eestiarhitektuur.ee/teenus/veneetsia-arhitektuuribienaal/

2 Kohtla-Järve kogukonna grupp Facebookis: https://www.facebook.com/groups/kohtlajarve/

3 Chicano’deks kutsuti 1960. ja 1970. aastatel noori ladinaameeriklasi, kes elasid Põhja-Ameerikas.

4 Kerly Ritval, Disainkunst Eesti protsendikunstis 2011–2019. Bakalaureusetöö. Juhendaja Ingrid Ruudi, retsensent Gregor Taul. Eesti Kunstiakadeemia 2020.

5 Kuni 26. IX saab Nõgisto töid vaadelda ka Tamara Luugi kureeritud näitusel „Pildirahvas“ Tallinna linnagaleriis.