Ernst Enno ja suvised Lõuna-Eesti teed

Lihtsalt mine. Võta vastu see, mis teekonnal anda on. Ära kysi rohkemat väliselt ega nõua muud sisemuselt.

LAURI SOMMER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelmaa Sassi mälestuseks

Polegi veel liiga kauge see aeg, maakera ajaloos ju vaid yks silmapilk tagasi, kui meie areaali asustas paikne talurahvas, kellel oli oma loodusega seotud kujutlusmaailm, kes kohtusid kirikupyhadel ja laatadel ja kirjakeelt kasutasid väga harva või mitte kunagi. Ernst Enno syndis sellesse Lõuna-Eesti tegelikkusse ja mitmed tema lätted on seal. Ta käis karjas, tundis linde, loomi, taimi ja putukaid, mulistas lompides ja ronis kivide otsa. Ja tegi talutöid nagu teisedki. Tundis maa tähendust. Need, kes on pikemalt talus elanud, teavad, kuidas hooajatööd inimest ussaias või muul töökohal kinni hoiavad. Eriti suuremad asjad nagu heinaaeg ja kylviaeg, puude tegemine, kartulivõtt, ehitamine, peenrad või mis kellelegi parasjagu käsil on. Kui sa põuaga kauaks ajaks kodust ära lähed, siis surevad aiataimed lihtsalt ära.

Aga vist juba vanast ajast peale on Lõuna-Eesti mägede ja laante vahel tegutsenud inimestes olnud ka see kuskilt mäe otsast nähtud kauguse unistus ja rännutung, teadatahtmine, mis on selle oja või metsa taga, mis järgmise mäe otsast paistab, kuhu viib mõni väikene tee, mille käänak suure maantee ääres veel vaevu märgatav on, mida sisaldab mõni ammugi mahajäetud maja, kuidas nagiseb vana puusild ja kas liivasse uuristatud koopas viimati tondid ei ela. Ja vahel, kui on vaba hetk ja sobiv ilm, antakse kutsele järele ja minnaksegi perrä kaema. Mõni läheb kaugemale, mõni on rahul ysna pisikese tiiruga. Praegusel olukorral on igatahes yks pluss. Viimaks õpivad eestlased maailmakaardi kõrval ka oma maa teisi nurki natuke paremini tundma. Enamik reise on kindlasti lõbu pärast, sest lõbu on meie murelikul ajal hädasti vaja. Aga seal võib veel midagi sees olla. Muidugi on erinev, kas rännata yksi või kaaslasega (meie rändurlik keel nimetab seda: kellegagi „käia“), aga peaasi on minna.

Otsata kutsuvad jooned

Enno ytles, et teed on „otsata kutsuvad jooned“.1 Iga väiksem rännak on osake hinge suurest, palju ymbersynde kestvast teekonnast: „meil igavikud ees ja igavikud taga / Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel“.2 Ja suvise aja meelitav imperatiiv on „kepp kätte ja rända, öö valge on õnn, veel kuskil on otsata hää“.3 „On jälle saabunud need valged ööd / mil ilma sünnib mõtteid, mett ja vaiku. / Mil hetkeks tõdedele käega lööd / ja ihkad näha nägemata paiku“, teadis ka selge Rein Sepp.4 Kuid rändaja peab olema julge, sest on „õnnis see, kes otseteed võib minna, / ei kaugelt ringi pea rändama“.5

Käija ja maastiku tasandil pole see vastastikune mõju mu meelest sugugi muutunud. Ainult nyyd tundub rändaja olevat ohustatud liik. Talle on loodusse matkarajad, lõkkekohad ja laudteed ette ehitatud, justkui ta ei oskakski oma peaga kuhugi minna. Ja metsikuid paiku on vähemaks jäänud.

Oma reisikirjas „Pildid Pyhajärvest“ (1905) räägib Enno: „Valge, tolmunud tee viib loogeldes suure mustava metsa poole. Naerdes ja juttu ajades kingust üles kingust alla. Rändajate süda on rahul, käik kerge, meel lõbus. Metsa niiske õhk võtab kõiki vastu. Jälle kinku üles, kinku alla ja imestades jääme seisma. Nõgu. Nõo põhjas vuliseb oja. Tuleb metsa võsade varjust ning kaob üle lihava aasa veeredes jälle metsa põue. Tee viib üle silla. Seisatame ja vaatleme, ja kuulame oja laulu. [—] Meie seisame mäe otsas. Oru põhjas puude vilus talu, ilus talu. Künkad lainetavad Otepää poole edasi. Mõned haljendavad nurmedena, teised kannavad metsa tukakesi.“6

Yhel hetkel hakkab see käimine inimest kuidagi kandma. Talle langeb õige valgus. Tema taga lonkiv varigi elustub. Teed maastikul võivad saada teedeks inimese mõtteis. Ta vaim sirutub liikudes välja ning silmad õpivad uuesti nägema oma ninast kaugemale. Enno ise ytleb, et „vaatlus ei ole aga mitte silmadega vaatamine, vaid on õieti hinge tegevus, kus juures asjad sisemise meele ette viidakse, nõnda, et see seda märkab, näeb“.7 Maastik tuleb kooskõla hetkel mingil kombel meie sisse. Isegi lyhike rännak mõnda omasesse või yllatavasse paika võib saada vaimuvalgeks hetkeks, mis inimest hiljem toidab ja aitab.

Enno on seda reisitundmust mitut moodi kirjeldanud. Mingid paigad olid talle looduses pyhad. Näiteks on ta mitu korda kirjutanud Pyhajärve Hobusemäest. Mõni koht, kus on sõbra või armsamaga koos tore olnud, jäädvustub eriti selgelt mällu. Enno tegi lyhikese vinjeti oma lapsepõlvesõbratari, varakult surnud Maimu mälestuseks. „Väike koht metsavilus elab ainult ühe inimese rinnas nagu väike unenägu edasi, unenägu, mis hinge nõiduslikus ilus siis paelustab, kui esimene armastus koidu kuningaks tõstab, valguse-vood südamesse sätendama saadab ja maailma mere taha päikese-kodu otsima ajab, kus Jumal elab. Väikene metsakoht on nagu tilgakene õnne ühe rändaja südames, kes nagu üksik valge pilv oma kaaslase järele igatseb, keda maru nõnda ruttu ära viis päikese-kodu, Jumala juurde.“8

Mõned paigad on kindlasti vapustavamad kui teised, neis koguneb maastiku vägi. Korra käis Enno Otepää Munamäe juures ja leidis yles Emajõe lätte. Kohale jõudes istus ta mäe otsas roidunult maha, justkui suigatas ja kuulis täiesti väeotsingul viibiva indiaanlase kombel loodushäälte kaudu Jõgede Toitvat Ema mägedega rääkimas: „Kaseokstes liigub tuul, lehed sosistavad, tuuleõhk jahutab soojust. „Mis on sinu saladus?“ kostab mu kõrvu. „Kelle saladus?“ „Mägede saladus?“ „Et nad seisavad ja ülespoole tähendavad (s.t vaatavad).“ Kui see mitte sõnakõlksuks ei ole! Mägede saladus on meie südameis.“9

Maastik võib olla nagu jutustus. Paikade vaheldumine reastab elamusi omalaadseks erivärvilistest helmestest koosnevaks keeks. Järgmisel päeval oli Enno koos oma armsama ja tema hoidjaga Pyhajärvel paadiretkel, oli seal Kloostrisaarele sõudnud, pikutas selle rannal ja muudkui kuulas: „Kohisege tammed, laksuge lained! Mina, Pühajärve laps viibin teie laulu üksilduse templis ja köidan oma äranägemise lilli kimbuks.“ Ja hiljem õhtusel Pyhajärvel sõudes paistis maailm nii: „Lahkuv valgus väriseb üle ilma. Tasa nihkuvad varjud järve poole. Pühajärvel liigub kuldne virve. Siledamaks lähevad sinised lained. Saarte üksinduses liigub uinumise-sahin. Kaugete metsade ladvad kumavad. Vaatlevad järve virve-mängu ja vastavad iga hõiske pääle mitmekordselt. Lootsik libiseb tasa edasi ja sünnitab imelikku valguse ja varju võrku vee vaikuses.“10

Inimese imeline oht

Ennolik hulkumine tähendab muidugi seda, et tuleb unustada argised mugavused ja arutlused. Teha nii, et selle käigu olulisemas osas ei ole mootorit tagumiku all ega telefoni ja fotoaparaati segamas. Et sa lähed minemise ja kogemise enda pärast, mitte ennast kehtestama, mitte tingimata tegema pilti oma Facebooki seinale või maaliliste vaadete vahel ja kõigi mugavuste saatel suurt turisti mängima. Võiks ju korraks tuulelt eeskuju võtta ja lihtsalt niisama kindla sihita uidata, sest maa on lahti. Ja mõnedel sellistel hooletutel hulkumistel tuleb inimesse tagasi tema jõud. Ta võib aru saada, kuidas ta paigal pysides või koduses oravarattas ringeldes on puntrasse jooksnud ja leiab nyyd niidiotsa, kust seda lahti harutama hakata. Sest see lõputu oma elu kirumine ja muretsemine ei maksa ju midagi.

Ella Enno (Saul). Manövreerimine Pühajärvel. 1908. EKLA.

Autori foto

Enno on lausunud, et valge öö mõttes „liigub kevadise armastuse vaim ning kannab iga töötaja unedesse tuleviku nõiduslikka lootusi“.11 Ja iga inimene ise on lootus. Lihtsalt mine. Võta jalad selga. Lykka paat lahti ja sõua jõele või järvele. Võta vastu see, mis teekonnal anda on. Ära kysi rohkemat väliselt ega nõua muud sisemuselt. Siis võib mõnel kohal tekkida selline yhte sulamise tunne, mida Enno ise on kirjeldanud nii: „Mets. Imelik mets. Kõik meeled löövad mõlkuma. Kõik keeled paisuvad helisema. Mõte. Imelik mets oma sügava sõnaga, millest sa aru ei saa ja ometi tunned, et sa nagu mõistad. Kõik ta meeled on nagu sinu meeltes, kõik ta keeled nagu sinu keeltes.“12

Iseasi on käia ringi päevase lõõsaga, iseasi uidata videvikus või pikkamisi hommikuks muutuvas öös. Suvi on Enno sõnadega aeg, kui võib „juua hinge põhjaööde kulda“13 ja kui hästi läheb, siis jõuab valgus pärale ja meist saavad korraks kergemeelsed lõunamaalased, kes peavad pikalt siestat, kuid ei jaksa pidada kiusu ja viha. Naeratavad täitsa juhuslikult ja käivad muigel ilmetega oma radu, elavad ja lasevad teistel elada ja ei usu, et murelik sygis iial tulla võiks. Enno luuletustes on vahel selline õitsiline meeleolu, linnas „hõõguvad aknad suvise hämariku järelvalguses, puud kerkivad taeva poole ja sünnitavad majade vahele naeratavat haljust, kirikutornide kupud sätendavad vaikuses“.14 Ja maal on seesama vaikus veel ääretum, on kuulda kasekõnet ja punga puhkemise juttu.

Ja kyllalt sarnane meeleolu tõuseb mõnel hilisel tunnil ka siinsamas järveäärses pargis, mis on romantilise maastiku­tunnetuse apoteoos ja minu meelest vaata et Võru linna kõige ilusam koht. Puud on siin muidugi ausad. Aga ilma Lauluisa kuju, postide ja kettide, teeradade, pinkide ja paviljonita poleks ta mitte see, mis vaja. Mitte asjata pole mu Ema ja ta klassikaaslased juba palju aastaid samal päeval ja kellaajal kohtunud just siin selle kuju juures. Ja kui tuleb hämarus, siis on see kaugemeelne hingeline fluidum siinkandis olemas, tuul lehtedes, rand, vete mängud ja puha. Võib kujutleda, et Aida-Vidri kobib ise ka oma sambalt maha, sirutab kangeid konte ja teeb Tamula ääres yhe väikse jalutuskäigu.

Ja ka Ernst Ennot võib hõlpsasti mõelda siin pargis ringi jalutamas ja järveäärsel pingil istudes pikalt silmapiiri kiindumas. Ta kasvas yles ärkamisaegse luule järellaines ning proovis noorena ka seda kunstlikku regivärssi – Kreutzwald oli tema jaoks vaieldamatu paleus. Ja noor Enno oli ka hulkuv loomus, käis päris pikki maid. On ju teada, et ta läks isatalust Rõngu lähistel pruudi juurde Kodaverre. Naisega hulkusid nad kuni lapse saamiseni väga pikki maid ja kuulasid naiseisa räägitud paigamuistendeid. Ennot huvitas maastiku saladus ja vaikus. Ja pikki maid teetolmus käimine, valmiva vilja lõhn ning udu, yksikud salapärased linnuhääled ja syttivad tähed, maailm, mille keskel inimene võib unustada selle, kes ta on, tajudes ainult suurt heledat öötaevast enda kohal ja maa hämarat looklevat joont jalge all.

Sellise unistavatele kylapoistele omase meelsuse päris Ennolt ju ka August Gailiti tegelane Toomas Nipernaadi ja pole juhuslik, et filmis „Nipernaadi“ (1983) laulab Anne Maasik just Enno sõnadele tehtud „Rändaja õhtulaulu“. Need nähted kuuluvad kokku, samuti Lõuna-Eesti väikesed kruusateed, mida õnneks kunagi lõpuni asfaldi alla panna ei saa, ja mägede-orgude vaheldumine, mis loob teise reaalsuse kui see, mis valitseb Harjumaa tasandikel, saartel või mere ääres.

Umbes sellised olid need Enno nooruse kutsuvad kauguserannad, mida eluraskused kyll pidevalt proovile panid. Valgas elasid Ennod veel ysna rahulikult ja soodsalt, aga hiljem Haapsalus kurdab Erni oma sõbrale Söödile kirjutades umbes midagi sellist, et, näe, luuletasin muudkui neist teedest, mis on kui kutsuvad jooned, ega osanud arvata, et määrasin end seekaudu lõpututele tööga seotud jalgsimatkadele, kus harva on seda romantikat, mida kunagi pakkusid lõunaeestilised videvikud. Kuigi nii hull see kogu aeg ka ei olnud – mere ääres oli tal samuti sygavaid hetki.

Rändaja vaenlased on endakesksus, rutiin, kohustus ja pimedus. Juba noorena hoiatab Enno, et „tee on pikk ning maa on kuiv“, elurajad ise on tihti hallid ja kaledad, ning pettunule võivad teed olla pelgalt „tuhat kadund paradiisi“15. Sel juhul „häda Sulle, rändaja, kui sa sihita ära eksid. Su süda põleb igatsuses, mägede igatsuses, sa kuuled valguse kutsumist ja ligined kirgede mustavatele metsadele, kus himude sood ja rabad sind oma kaissu võtavad. Ära unusta valguse kompassi ära, seisata ja kuulata üles oma südame kumavate lootuste poole ja õpi, kuidas tolmu­kübemed päikesteks paisuvad“.16 Teekäija on kodust väljas ja teda varitseb kõikjal „inimese imeline oht“17. Ta võib siit ilmast ka teepervel magades une pealt lahkuda, neid asju ei tea keegi ette. Nii et Enno poolt on rändajale antud yhtaegu nii lootus kui hoiatus.

PS

Ja Ernil endal ei ole midagi häda. Ta on Eesti inimestel endiselt meeles. Vahel kõlab siin või seal mõni tema sõnadele tehtud laul. Mullu koostasin Tänapäeva kirjastuse tellimusel tema uue luulevaliku „Imelikku rada pikka“ ja sel suvel tegi Tõnu Õnnepalu Ennost saate oma „Äratundmiste“ sarjas Klassikaraadios. Ja Saueaugu teatritalus jõudsid yksikud õnnelikud ära näha tema loomingust tõukuva näidendi „Kadunud kodu“ ainsa etenduse. Yhele teekäijale jäi selle Priit Põldma kirjutatud näidendi esietendus viimaseks.

Aleksander Eelmaa mängis seal Saare Vana, meest, kellel oli Enno raamatus „Minu sõbrad“ olnud suur sydamevalu kaotatud talu pärast ja kes kaheksanda pildi alguses hauast tuleb ja ytleb siin ja seal selliseid sõnu: „Sellest tuleb ilus kambrike. Kuus jalga pikk ja neli lai … Päris kena selline … maakodu. Siin ta saab kenasti puhata … ja magada … ja mõtelda, et mis see elu siis oli. [—] Mul ei ole muud vaja, kui ainult saaks surra omas kodus. [—] Eks matustel näeme.“18 Mis on see, mis kõik selle kokku koondas? Mis pani Priit Põldmat kunagi ammu enne just nõnda kirjutama, Saare Vana rolli jaoks just Eelmaa Sassi valima ja Sassi ennast lausuma neid sõnu rahva ees yht ja ainsamat korda nagu pyhaliku hyvastijätuna just oma elu viimaseks jäänud õhtul? On see selgeltnägemine, teatri maagia, Sassi suurus, Enno ime või Elu Saladus? Mine võta kinni. Aga nii ta läks ja meil pole muud, kui sellel lõunatunnil augustikuiselt viibata ja minna edasi omi teid sellise sammuga, mis meil parasjagu jalges on …

 

Kõne peetud Lauluisa kuju juures Tamula kaldapealsel Võrul 4. VIII 2021 Monumendiraamatukogu-nimelisel syndmusel.

1 Rändaja õhtulaul. Rmt: Ernst Enno, Imelikku rada pikka. Tänapäev, 2020, lk 172.

2 Meil kõigil yhine on pulmapidu ees. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 160.

3 Öö valge on õnn. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 101.

4 Rein Sepp, Rännuhullus. Käsikiri. EKLA.

5 Ja pakud mis ei endal olegi. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 64.

6 Pildid Pyhajärvest. – Linda 26. V 1905.

7 Hingevõimed esteetika alusena. – Postimees 29. VI 1902.

8 Tilgake õnne. – Linda 29. I 1905.

9 Pildid Pyhajärvest, algkäsikiri EKLAs – kaks peatykki sellest jäid ajalehes ilmumata.

10 Pildid Pyhajärvest.

11 Samas.

12 Käsikirjaline looduskirjeldus. EKLA.

13 Tartu valgel ööl. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 102.

14 Pildid Pyhajärvest.

15 Tuul laulis. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 151.

16 Pildid Pyhajärvest.

17 Nii on see inimese imeline oht. Rmt. Imelikku rada pikka, lk 116.

18 Priit Põldma, Kadunud kodu. Käsikiri.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht