Kultuurilehe peatoimetaja intervjuu kultuuriministriga
Lauri Sommer: „Kui inimkond tahab alles jääda ja väärikalt elada, peab ta loobuma enesekesksusest ja looma elava sideme oma keskkonnaga. Piltlikult öeldes: õppima ära loomade, lindude ja putukate keele.“
Prantsuse eliit ei soovi tunnistada, kui keskne on kolonialism olnud Prantsusmaa lähiajaloos.
Ehkki keeletoimetajat rõõmustavad kiiremad muutused keelekorralduses, on tähtis leida tasakaal korrastatuse ja vabaduse vahel.
Tartu on sajandeid olnud kultuuride ja keelte ristumiskoht. Mitmekesisus on viljakuse võti, sest ühetaolisusest kuigi tihti midagi hääd ja uut ei sünni.
Põhja-Tallinn seisab täieliku keskklassistamise lävel. Endistesse vabrikutesse ja sadama-aladele kavandatakse peeni kogukonnakeskusi, ärikvartaleid ja elamualasid.
Lauri Sommer sulandab tuntud ja tunnetatud maailma „Lõputu soovides“ poeetiliselt unes nähtu ja kujutelduga.
Von Krahli teatri „Aed“ on võtnud teemaks vastuolud, kuid lavastuses endas ei ole ühtki vastuolu – need on juba ette tühistatud.
Külli Värnik: „Mikkeli muuseumi näitus on hästi meie moodi: väljapanek on kujundatud aastaringina, millest jääb kodune tunne. Kuid sellegipoolest oleme nii mõnegi oma kogu teose nagu uuesti avastanud.“
Uue hingamise leidnud Von Krahli teatri trupp mängib täiskäigul: iga tegelase lood ja motiivid põimuvad kaootilises kaleidoskoobimustris.
Tühi korter andis noortele institutsioonivälise vabaduse ja võimaluse oma ideid katsetada. See oli mittekunstnike mitteteoste mittenäitus mittegaleriis.
Tallinnas Haaberstis asuva terviklikult säilinud suvemõisa saatus on endist viisi lahtine, kuid nii kaua kuni riik mõtleb, hoone hävib.
Tuleks tuua rohkem näiteid, miks on publiku-uuring kasulik, ning anda täpsemaid juhiseid ja nõuandeid, kellele uuringu tulemusi näidata.
Jüri Lipping järgib kriminaaluurija meetodit, mille tuumaks on „kuriteopaigast hargneva tekstikoe sümptomaatiline lugemine – kaudsed vihjed, tühised asjaolud, vaikused ja väljajätud“.
Heino Pedusaar: „Arvasin siis ja arvan praegugi, et mehaaniline salvestis säilib kauemini kui magnetiline.“
Digitaalne taevas, matrix, made in China ja infotoopia on vaid võimalikud variandid.
Nukufilmi operaator ja produtsent Arvo Nuut saanuks 13. aprillil 80aastaseks ja täitunud oleks 60 aastat pühendumisest eesti animafilmikunstile.
Kuigi kuueosalise õhtu iga pilt oli väga erinäoline, ühendas neid sisu poolest leppimine ebamugavustundega ja ainult näiline soov midagi teisiti teha.
„Bridžikäe“ tegelaste banaalsus on viidud maksimumini ja selle väljendamiseks piisab üheksast minutist.
Filmis „Keegi, kes hoolib“ näidatakse ähvardavas institutsionaalses vägivallas peituvat kurjust, milleks ükski inimene kunagi võimeline ei ole.
Aleksandra Murre: „Muuseum ei tohi olla kunstiteoste väärtuse kunstlik paisutaja. Me ei tee koostööd kogudega, kus teoseid ostetakse ja müüakse nagu aktsiaid.“
„Õed“ on mingis mõttes teraapiline lavastus, otsekui loodusfilm sellest, mis juhtub, kui grammikenegi vimma lasta enda hinge marineerima.
Eesti kultuuri jõudmine Norrasse on olnud Turid Farbregdi suguste pühendunute teene.
Eestikeelse rahvusülikooli rajamine Tartus ei olnud Gustav Suitsule unenägu. Unenäoline polnud vabariigi sündki. Unenägu ilmnes omariikluse teatraalsuses seespool ränka ringi.
Ave Taaveti jutud näpistavad, kuid see on heasoovlik, äratav näpistus. Kas tegu on kirjandusliku elamusega? Kindlasti.
Jüri Lippingu „Etüüdid punases“
Anna-Liiza Izbaš, „Äärelinna tööstusalast noobliks elurajooniks“
Madis Kolgi arvustus: Von Krahli teatri „Aed“ ja Marie Pulleritus arvustus: Von Krahli teatri „Aed“
U: vana-aasta uue muusika kontsert
kontsert „Kõrvaring IV: Kaardimäng“
Intervjuu Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega
korterinäitus „see sinine maja Baeri tänaval“
Tarmo Soomere, „Krooniga või koroonata ehk Pärgviirus akadeemikute hambus“