Arvo Nuudi ruumiline maailm

Nukufilmi operaator ja produtsent Arvo Nuut saanuks 13. aprillil 80aastaseks ja täitunud oleks 60 aastat pühendumisest eesti animafilmikunstile.

MAIT LAAS

1. märtsil 2021 sai Nukufilmi operaatori ja produtsendi Arvo Nuudi elus filmilint otsa. Paat lükati kaldast lahti ning nähtamatu jõud tirib seda igaviku silmapiiri poole … Tänu Arvo Nuudi erakordsele, innovaatilise tehnilise taibu ja kunstilise taju kokku sulatamisele on sündinud novaatorlikud operaatoritööd, mis on aidanud animafilmi rahvusvahelisel skaalal võtta kasutusele uudseid kunstilisi võtteid.

Ühe silmaga operaator

Esimese kujundiloome ja tähenduse füüsilised õppetunnid omandas noor Arvo Nuut koos kümme aastat vanema vennaga pärast Teist maailmasõda Kopli liinidel sealsete jõukude žargooni erinevuse nüansse tudeerides. Kirjutamata reeglid tambiti hoolega pähe. Vahel Nuut isegi imestas, et kuis tal õnnestus sellest elukoolist elusalt ja puhaste paberitega välja tulla.

Juhuslikult Tallinna Kinostuudiosse „Vallatute kurvide“1 varustajaks sattunud ja 1961. aastal kinostuudio nukuosakonda assistendiks võetud 20aastane Arvo Nuut leidis eest ülikonnaga lipsu kandvad valgustajad ja operaatori assistendid, kes askeldasid äraseletatud näoga stuudio kaamera, valgustite ja filmi „Ott kosmoses“2 dekoratsioonide vahel. Loov filmimaailm oli kui garanteeritud igavese elu eeskoda, midagi privilegeeritut ja pidulikku. Nii sidus ka Arvo lipsu ette ja pühendus eluajaks filmitegemisele rituaalse pühalikkusega. Kuigi peab möönma, et 1970ndatel murdis hipide revolutsioon ka läbi loomulikust valgusest eraldatud Nukufilmi seinte ja triiksärk asendus elumerel seilaja madrusesärgiga.

Nukufilmi stuudiost kujunes Tartus põgusalt veterinaariat õppinud Arvole omamoodi meistriklass – ateljee, kus noortel oli võimalik tööd tehes areneda assistendist meistriks. Nii on traditsiooniline õpipoisi-selli-meistri koolitus toimunud kogu senises eesti nukufilmi ajaloos. Ants Looman ja Heino Pars aitasid 1964. aastal sõjaväe kõrbekuumusest naasnud Nuudi operaatoritööle, Nuut oli omakorda Nukufilmi katkematu operaatorite keti Talivee-JõemeesMöllits-Neljandi ahela vahepunktiks kuni tänapäevani.

Visuaalset maailma loov kaameramees on nukufilmi võtteplatsil nagu valgustunud kuningas, kelle tunnetusest sõltub sündiva kaadri elujõud ja tahe. Koostöös kunstnikuga töötab ta dekoratsioonis elu arhitektina millimeetermõõdustikus vaid üht silma kasutades nagu teadlane mikroskoobis baktereid või tähetark teleskoopi kättesaamatuid kaugeid galaktikaid püüdes. Operaator tekitab ruumi ja tunnetuse perspektiivi tõe ja ilu valgusvihkudega aktsente maalides. Mäng nagu gooti kiriku roosakendes.

Loominguline Nuut oli kaamera abil maailma vaatleja ja looja, kes uurib oma operaatori tööriistadega ruumi ja rütmi mõju ning valguse ja asjade keelt. Teda tiivustab soov näha dekoratsiooni paigutatud füüsiliste geomeetriliste objektide tekstide taha. Pinget pakub abstraheeritud kujundite organiseerimine kaamera all ristkülikukujuliseks maailmapildiks selliselt, et need avaneksid ja edastaksid kunstniku, animaatori ja režissööri koostöös sündinud lugu. Lugu, mida üks avatud silm (okulaarist saab korraga sisse vaadata vaid üks silm) tervikuks korraldab ning süda ja intellekt kontrollivad ja kinnitavad. 1960ndate looming on rutiinset professionaalsust ehitavalt mitmekesine – nii valmis operaatoril kümne aasta jooksul igal aastal kaks kümneminutilist filmi, aga tehniliselt võisid üksteisele järgneda ka mänguilu pakkuv „Hiirejaht“3 ja lobe, vähenõudlik, kollaažitehnikas „Park“.4 „Aatomik ja jõmmid“5 jääb kuuekümnendate kõrgpunktiks.

Arvo Nuudi õpilase Tõnu Talivee tehtud pilt Arvo Nuudist Riho Undi ja Hardi Volmeri filmi „Sõda“ (1987) võtetel.
Taustal on toonane operaatori assistent Urmas Jõemees.

Tõnu Talivee

Tagasihoidlikult kaamera taha hoidudes korraldas Nuut operaatorina võtteplatsil filmitegu ning rühkis maailma filmikunsti tehnoloogiliste uuenduste esirinnas. Ta oli südamega tööd tegev novaator, kelle tehnilise taibu ning loominguliselt intelligentse silma koostöös sündis aastatel 1964–1992 Tallinnfilmi nukufilmide osakonnas 61 animafilmi, millest operaatoritöö maailmaklassikaks on kujunenud „Nael“ ja maailma esimene stereonukufilm „Suveniir“.6 Eesti vaatajate mällu on sööbinud tema tehniliselt riukalikud ja südamlikult sooja pildiga „Verine John“ ning „Kunksmoor ja kapten Trumm“.7

Joonisfilmi stuudio sünd ja kunstilised ambitsioonid vabastasid 1970ndatel ka Nukufilmi loojad senisest lihtsustatud geomeetria kohustusest ja painest. Nukufilmile saabus otsinguliselt põnev ajastu, kus eksistentsiaalne sisu otsis omale sobilikku vormi. Saabus Arvo Nuudi tippkümnend operaatorina: mateeria ei piira loojat ja elu kandval merel on mitu nägu ja tegu sõltuvalt jutustuse laadist.

Kahe silmaga operaator

Palju lugenud, intelligentsele sisule orienteeritud operaator Nuudi püüdluseks oli maailma tajumise täiuslikkus. Ühe silmaga tajutava subjektiivse maailma asemel saavutada kahe eraldiseisva silmaga tõelise, ruumilise maailma tajumine. Avastada, kuidas teise, seni suletud silma avanemisel ja mõlema silma koostöö tulemusena tõmbab tõeline elu filmilinal tahtmatult enesekontrolli välja – ajab südame pahaks ja kaenlaalused higiseks.

Operaator on stereofilmis vereringet, pulssi ja hingamise sagedust kontrolliv meister ja maag. Vastutuse võtja ja kandja ning oma ruumilise maailma tajumise etalonidest kokteili segav baarmen. Delikaatne ning vestluspartneriga arvestav ühe-kahe silma meister Nuut on väheseid operaatoreid maailmas, kes on saanud võimaluse teha nukufilmitehnikas stereofilme ja tema „Suveniir“, „Kui mehed laulavad“ ja „Õunkimmel“8 on kujunenud stereofilmide eeskujuliku operaatoritöö õppematerjaliks, maailma animafilmikunsti klassikaks.

Tuganov ja Pars valmistasid teda ette, Kopli pätt andis julguse, ülikoolitarkus suuna, sõjavägi üleoleku ning 1990. aastal stereoskoopilise filmi arendamise eest Oscari võitnud Moskva teadusliku filmi- ja fototehnika uurimise instituudi (NIKFI) filmitehnoloogia, nägemaks maailma kahe silmaga eraldi. Eelkõige aga tuleb inimesena ja tehniliselt selleni kasvada.

Operaator Nuut opereerib vabalt, ilma hetkekski skisofreenilisse segadusse sattumata, kahe ideekandja maailmapildi vahel – ratsionaalselt korrastatud härrasmehe Tuganovi selge plaani ja müstikaudus oma teed kirgastumisele otsiva Parsi improvisatsioonide vahel. Osates lugeda vastuoluliste loojanatuuride sisetunnet ja nägemusi ning need ekraanil nähtavaks organiseerida. Operaatori oskus on kuulata väliste märkide järgi, mida režissöör üritab kujundite abil väljendada. Õngitseda tähenduse udus, aimata ja kombata ning sisu iva parimal moel konksu otsa tõmmata ning nähtavale tirida. Operaator jõustab režissööri idee, kunstniku ettekujutuse ja animaatori elu silmaga tajutavas valgus­ruumis.

Loodusmüstiku Heino Parsi esoteeriline hümn kõiksusele „Laulud kevadele“ (1975) ja eesti salapärase filmilooja M. T. Jürbeti9 herderlikus vaimus rahvust ülistav „Inspiratsioon“ (1975) kujunesid operaator Arvo Nuudile meistri initsiatsiooniriituseks operaatorina.

Kunstnikust produtsendiks

1980ndatel juhatas uut esteetikat võimendav Nuut sisse noore ERKIs õppinud ambitsioonika lavastajatandemi Hardi Volmer – Riho Unt. Nuut operaatorina oli kunstnik ja teejuht. Nukufilmi stuudio juhina püüdis ta intriigidest punutud inimkoosluses ning administreerivas maailmas säilitada omaenda kunstnikuhoiakut. Ilma eripalgelisi Nukufilmi aktsionäre missioonitundega ühendava Arvo Nuudi pühendumise ja entusiasmita poleks 1990. aastate alguse keerulistes tingimustes olnud võimalik maailmas ainulaadse, senise Tallinnfilmi nukufilmistuudio iseseisvana uuestisünd. Eesmärgiks oli säilitada „Tallinnfilmi“ nukuosakonnas 1980ndate lõpus saavutatud vaimne ja tehniline tippvorm ning võtta tema olemus ja kogemus kaasa uude ühiskonnakorda lootuses säilitada rahvusvahelisel areenil silmapaistev erakordne tuumik. Siis sündisid festivalidele ja telejaamadele (Channel 4, SBS, YLE jne) silma hakanud meelelahutuslik-karikatuurne „Kapsapea“ ja maailma kunstilises ookeanis süvahoovusi tekitav „Elutuba“,10 aga ka uuelaadset kapitalistlikku müügimaitset pakkuvad rahvusvahelised koostööprojektid nagu Islandi „Jõulukalender“ ja „Hreidar Tobuke“11 ning Soome 13osaline sari „Urpo ja Turpo“ (1994–1997)

Ärplemisest kõrgemal seisev Nuut sekeldab ja askeldab rahvusvaheliste lepingutega koostööpakkumisi vahendava uudse faksimasina surina saatel progressiivset suhtlusviisi õppiva ja usaldust ehitava produtsendina aferistidest ja õnnemängijatest ning tõsistest ärimeestest sogases vees seda kunsti toitvat kala püüdes. Et hoida 1990ndate alguses Tallinnfilmi lagunemise järgses Eesti filmitööstuse kollapsipöörises hinge sees nukufilmistuudio peaaegu kolmekümnel töötajal.

Endine operaator leidis end vastutuse ja kohustuste masinavärgis – sillana materialiseerumist otsiva loomingulise potentsiaali ja võimalusi ehitava mateeria vahel. Kohusetundlik Nuut töötas stuudiojuhina pidevas närvesöövas defitsiidi olukorras, kus tuleb olla kannatlik, taiplik ja kunstiliselt loov.

Sõbralik ja omakasupüüdmatu, soome ja vene keelt valdav ning vaevu inglise keelt purssiv Nuut vahendas oma rahvusvahelisi kontakte ka kolleegidele, aidates neilgi oma elu edendada ja projekte teostada. Samal ajal on intellektuaalse ja ettevaatliku Arvo vaoshoitud ärilist suhtumist ka siunatud, sest kasumiootuses kõrvalseisjale tundus, et eriti rasvased hülged ja rammusad valaskalad ujuvad kapteni silme alt kättesaamatusse kaugusse, ilma et need jõuaksid siinse filmitegija kasinasse menüüsse ja tühja külmkappi. Taheti ju kohati näljapajukil virelevat stuudiot ennekuulmatute maailmavallutuslike projektidega üles osta ja maailmanimedega filmilavastajate ettevõtmistesse kaasata. Võib vaid aimata kalamehe kirega stuudiodirektori Arvo Nuudi sisemist heitlust, et hoida pilku horisondil, missioonimajaka tulukesel ja paati kunstile pühendunud põhiväärtuste vees; taluda etteheiteid ning mitte lasta end sireenide ahvatlustel afääridesse tõmmata.

Nullindate avatud maailma vägi

Vaid seitse aastat pärast Nukufilm OÜ sündi 1992. aastal oli ta juhina sunnitud pakkima töökojad, nukumeistrite ateljeed, laopinnad, võttepaviljoni sisustuse ja lahkuma 15 aastat stuudiot truult teeninud Tallinnfilmi hoonest Kaupmehe tänavas, et anda ruumi elumaja arendusele. Riigi toetus oli kokku kuivanud. Filmimaastikul vajasid kastmist paljud nõudlikud taimed ning kõigile elujõudu ei jagunud. Tundus, et end äsja jalule ajanud stuudiol puudub vägi ja tugi edasi liikuda. Senine võttetehnoloogia oli ühtäkki vananenud ning uue aastatuhande optimismiga koos oli arvutianimatsiooni usk vallutanud ja lämmatanud traditsioonilise nukufilmi tuleviku­visioonid. Ka töötajad valgusid ellujäämiseks ilma peale laiali. Tundus, et inimese käepuudutusest sündinud nukud koos dekoratsioonidega on uue arvutitehnoloogia tsunamis hukule määratud. Silme ees seisab praegugi hetk, kui kaptenisillalt lahkuv Arvo istub vaikuses, enne kui faksimasinal juhtme seinast tõmbab.

Operaatoritöös treenitud kujutlusvõimega Nuudile oli loomulik ruumi ja perspektiivi ettekujutamine ka pimeduses. Nii nagu kalamees, kes sõuab igal hommikul merele, sõltumata mere värvist ja tuule meeleolust, tulevikku ette teadmata. Elujaatava produtsendina oli Arvo avatud noorte ideedele – seal nägi ta filmikaadrit ja elu ehitavat entusiasmi ja tulevikulootust. Ka siis, kui Nukufilmil olid järjekordselt näpud põhjas.

Viimasel hetkel enne katuse langemist õnnestus Kaupmehe tänavalt päästa pimedasse riiulinurka jäänud karp fotomälestustega Nukufilmi minevikust ja puuslik Animus,12 kes leidis 2000. aastal aukoha uue pesa Niine tänava kunagises pontšikulõhnalises suka-sokivabrikus. Endised loovtöötajad pöördusid tagasi ning 59aastase Arvo Nuudi kaastoel turgutati Nukufilm taas elule. Mõistagi ei olnud Arvo Nuut iseõppijast juhina üksi – oli kaasamõtlejaid, lipukandjaid, töötegijaid, trummipõristajaid, mõistvaid rahastajaid. Kirg, usk ja missioonitunne võimaldasid aga toetusena saadud raasukesi jagada selliselt, et majanduslikult rasketes tingimustes püsis janustel hing sees ja erinevad inimloomused hoiti koos ühise eesmärgi, ainulaadse kunsti nimel.

Üsnagi kinnise loomuga Arvo toetas juhina stuudios atmosfääri, mis andis võimaluse teistel end teostada. Lisaks meisterlikkuse saavutanud loojatele (Unt, Volmer, Mati Kütt, Rao Heidmets, Kalju Kivi) avanesid uksed uuele põlvkonnale (Andres Tenusaar, Priit Tender, Jelena Girlin) ja sündisid rahvusvahelised projektid nagu „Vaala hing“13 koos Norraga ja Eesti-Bulgaaria- Rumeenia-Ungari-Bosnia-Serbia ühistööna valminud „Kaotatud ja leitud“.14 Lastele mõeldes ärkas ellu esimese Eesti filmiprojektina Euroopa MEDIA-programmi rahastustoetuse saanud „Miriami“ sari (2003–2017). Rida rahvusvahelisi mainekaid luksusetootjaid koputas Nukufilmi uksele ja tellis reklaamfilmi just Nukufilmi ainulaadsest „ideede- ja kunsti­ateljeest“. Näis, et hoolimata tehnokraatia võidukäigust on südamega tehtav töö kõigeväelisele meelepärane ja hoiab ka kõige pimedamal ajal tikud valguse läitmiseks käepärast.

Arvo Nuut oli eri põlvkondade vahel Elbert Tuganovi ja Heino Parsi ihuoperaatorina eesti animafilmi idee ja traditsioonide kandja. Nukufilmis täitis ta eluks vajaliku ajaloolise identiteedi tühimikku ning võttis enda kanda eesti kultuuripärandi eest seismise. Oma kontakte kasutades ajas Nuut Venemaa arhiividest välja Eesti animafilmide negatiivid ja stuudio kitsukesse toakesse pandi 2005. aastal koos Berliini koostööpartneri Trickwilkiga püsti meditsiinitööstuse agregaatidest kokku klapitatud filmide restaureerimise labor. Ajaloolised kuulsusrikkad animafilmid sai taas algsed värvid ja uue eluõiguse.

Samal ajal oli Nuudile tähtis ka järelkasv ja tulevik ning ühiskonna animatsiooniteadlikkus – 2001. aastal oli ta õpetajatele ja noortele animatsiooni saladusi vahendava haridusliku Nukufilmi Lastestuudio üks kaasasutajaid.

Hoolimata killustavast administratiivsete teemade pilvest pea kohal ja uksest sisse pressivast kiirotsuste laviinist ning närvipingest eluohtlikult rütmist väljuvast südamest leidis operaatoritööst loobunud Arvo aega pühenduda oma lemmikvaldkonnale – maailma filmitehnoloogia uuendustele. Just tema toetusel sündis animafilmikunstis teed näitav digitaalne pööre nukufilmi ülesvõtmise tehnoloogias. Publikule on teadmata tõik, et just siin sündis 2007. aastal koostöös NIKFI teadlastega maailma esimene digitaalne stereonukufilm „Hernehirmutis“.15 Respekteerides Nukufilmi loomingut kohendas-korrigeeris isegi Laika stuudio oma kassahiti „Coraline“16 kohta filmiajaloos, taandades selle maailma teiseks digitaalseks stereonukufilmiks.

Pärast suurt 2008. aasta masu ülimas kitsikuses ilmavalgust näinud eesti esimene täispikk digitaalne nuku- ja stereofilm „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu“17 kujunes 72aastasele Arvo Nuudile viimaseks ettevõtmiseks produtsendina. Nukufilm on maailmas vanim järjepidevalt toimiv nukufilmide tootmisele pühendunud stuudio. See teadmine, kaasnev kohusetunne ning kultuurimaailmas ainulaadse elava organismi elushoidmise vastutusega kaasnev paine sööb südame seest ka kõige raudsemal produtsendil. Arvo jätkas stuudios tööd konsultandi ja arhiveerijana kuni 2017. aastani, pühendades nukufilmile oma elust pea 60 aastat. Viimastel aastatel, enne kui viirus elujõus mehe ootamatult maha rabas, nautis ta oma suvekodu ehitustöid Nõval ning kalalkäike merel, kus sai rahus vaadelda alles kauguses näivat tulevikku – joont horisondil.

Rahvusvaheliselt silmapaistva töö ja kunstiga on Arvo Nuut andnud suure panuse filmikunsti edenemisse eesti ja maailma kultuuriloos. Ta oli Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1989), Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler (2006) ja Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia laureaat (2014).

1 „Vallatud kurvid“, Juli Kun, Kaljo Kiisk, 1959.

2 „Ott kosmoses“, Elbert Tuganov, 1961.

3 „Hiirejaht“, Elbert Tuganov, 1965.

4 „Park“, Elbert Tuganov, 1966.

5 „Aatomik ja jõmmid“, Elbert Tuganov, 1970.

6 „Nael“, Heino Pars, 1971; „Suveniir“, Elbert Tuganov, 1977.

7 „Verine John“, Elbert Tuganov, 1974; „Kunksmoor ja kapten Trumm“, Heino Pars, 1977.

8 „Kui mehed laulavad“, Heino Pars, 1979; „Õunkimmel“, Elbert Tuganov, 1981.

9 M. T. Jürberti pseudonüümi taga peituvad kaks „varjatud saksa taustaga“ filmirežissööri Elbert Tuganov ja Jüri Müür.

10 „Kapsapea“, Riho Unt, 1993; „Elutuba“, Rao Heidmets, 1993.

11 „Jõulukalender“, Siggi, 1994; „Hreidar Tobuke“, Siggi, 1996.

12 Animuse kuju oli Nukufilmi stuudios ajalooline tootem, mis oli nikerdatud Randveres 1967. aastal sajandi tormis välgust rabatud puust.

13 „Hvalens Sjel“, Lisbeth Narud, 2001; „Lost and Found“,

14 Kassettfilm „Lost and Found“ (2005) esilinastus Berliini filmifestivalil. Filmis lavastajana osalenud praegused Euroopa mängufilmi tähtlavastajad Cristian Mungiu, Jasmila Žbanić ja Kornél Mundruczó meenutavad produtsent Arvo Nuudi osavõtlikkust suure südamesoojusega.

15 „Hernehirmutis“, Andres Tenusaar, Aleksandr Melkumov, 2007.

16 „Coraline“, Henry Selick, 2009.

17 „Lisa Limone ja Maroc Orange: Tormakas armulugu“, Mait Laas, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht