Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei ole ükski valitsus suutnud lahendada ääremaa tühjenemise küsimust.
Me ei vaja loomuse mõistet, mis jätaks varju soolise jaotuse kellakõvera äärealad, ega pea samas langema naiivsesse usku, et kõiki isiksuse aspekte saab suvaliselt ümber korraldada.
Üheks Paul R. Milgromi arendatavaks valdkonnaks on oksjonid, kus müügiks on osade kaupa müüdav tervikuna toimiv majandusnähtus, nagu riigivõlg või kasutatav elekter, raadio lainealad või bussiliinid.
Adorno on seadnud vastamisi kaks XX sajandi suurmeistrit, ent oli vastuoluline ka ise: popkultuuri raevukaima kriitikuna lõi ta mitmeti eeldused popkultuuri mõtestamiseks.
Tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali programmis leidub koguni 75 Eesti filmi
Margit Mutso on veendunud, et Leonhard Lapini ime ei ole möödas, kunstnikuna on ta endiselt tegus ja uut otsiv.
Gérard Grisey, Tristan Murail, Hugues Dufourt jt lõid 1970ndatel ansambli L’Itinéraire selleks, et oma spektraalmuusikat ette kanda.
Arthur Milleri draama „Vaade sillalt“ on sedavõrd klaarilt kirjutatud, et teksti lugedes tundub ekslikult: lavastajale on ju kõik ette antud, mis nii viga.
Kärt Ojavee: „Disainis on liiga vähe kasutatud potentsiaali materjali kogemise kaudu midagi tajuda, materjali abil aktiveerida impulsse ajus.“
Üliõpilaste „Mu kallite laipadega“ saavutatu on väikest viisi ime ning selle kordumist ei tasu loota, kui filmiüliõpilased ei saa võimetekohaseid projekte teostada majanduslikel põhjustel.
Kümnest heliloojast, kelle teos tuli ettekandele, on koguni pool koorijuhid. Koorijuhid ja koorilauljad tajuvad ise kõige täpsemalt, mida kõige parema meelega lauldakse.
Margit Mutso: „Film toob mu ellu seniajani värsket elevust ja särtsu, kuna on alles piisavalt võõras valdkond, nii et mul on palju avastada ja õppida.“
„Mis siin toimub“ on ühest küljest täiesti mõttetu raamat, aga ühtlasi igapäevaste püüdluste ja olukordade tühjuse ning juhuslikkuse märkimisväärne tunnistus.
Robustselt kujundatud näitus „Rahutud muusad“ koosneb peamiselt analoogfotodest, filmijuppidest ja arhiivimaterjalist – eksponeeritud on vana ja pleekinud, aga autentne.
Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.
Kui fermenteerimist annab veel käsitleda kui toiduaine säilitustehnoloogiat, siis varauusajal levinud destilleerimises on alkohol juba rohkem eesmärk omaette.
Sügav ja poeetiline näitus „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ nõudis aega ja süvenemist, et avanema hakata. Filmita oleksid seosed, alltekst ja vaimukused tabamata jäänud.
ERMi sillaalale üles seatud lavale olid toolid paigutatud nii, et kõigile jagus ruumi ning esinejad olid ometigi kogu huviliste seltskonnale käeulatuses ja hästi näha.
Posthumanistlik või küberneetiline pööre ei ole pelgalt hüpoteetiline stsenaarium. Oleme juba saanud digitaalvõrgustike lahutamatuks osaks: me juhime programmeeritavat linna ning samal ajal juhib see meid.
Dramaturg ja lavastaja Sulev Keedus ei tea tõde, sest seda ei ole olemas, ja just seda seisundit ta siin lavastuses ka jõuliselt esitleb.
Inga Žolude seisab hea Baltimaade kirjandussuhete hoidmise eest nii kirjaniku kui ka ürituste korraldajana.
Tartu ülikooli raamatukogus avati põhjalik ja mitmekesine eesti keelde vahendatud läti ilukirjandusteoste näitus.
Ahistamine ja ökoliikumine, tühistamiskultuur ja suunamudijate silmakirjalikkus, idaeurooplase edu ja äng – Vahur Afanasjevi uue romaani kaante vahele mahub kõik see ja palju muud.
Intervjuu tekstiilidisainer Kärt Ojaveega
näitus „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ Kai keskuses
Intervjuu Läti kirjaniku Inga Žoludega
Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel“
Uue koorimuusika kontsert
festival „Ideejazz“
Endla teatri „Vaade sillalt“
Jaak Alliku vastulause – Hea Eero Epner!
VAT-teatri „Sõjasõltlane“
Intervjuu arhitekt Margit Mutsoga
dokumentaalfilm „Leonhard Lapin. Protsess“
Jenni Partanen, „Targa linna tulevik – kuidas planeerida teadmatust“