Leviaatan moodsa kahvli otsas

Sügav ja poeetiline näitus „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ nõudis aega ja süvenemist, et avanema hakata. Filmita oleksid seosed, alltekst ja vaimukused tabamata jäänud.

PEETER LAURITS

Briti kunstniku Shezad Dawoodi ning Eesti teadlaste, ornitoloogide, ajaloolaste, muusikute ja kunstnike ühisnäitus „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ Kai keskuses 19. IX – 9. XI. Kuraatorid Inês Geraldes Cardoso, Karin Laansoo ja Triin Metsla. Osalejad Shezad Dawood ja Kärt Ojavee, Joonas Plaan, Peep Lassmann, ecoLogicStudio, Robert Treufeldt, Kai Künnis-Beres, Sten Lassmann, Lennart Lennuk, Graham Fitkin, Triin Loosaar, Annika Kaldoja, Katarina Kruus ja Ann Müürsepp.

Kai kunstkeskuses eksponeeritud Shezad Dawoodi näitus „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ oli, nagu nimigi ütleb, üksnes tõeliselt leviaatanlike mahtudega multimeediumliku hiigelprojekti järjekordne peatükk. Dawoodi töö „Leviaataniga“ algas 2015. aastal ja esimest etappi eksponeeris ta 2017. aasta Veneetsia biennaalil. Töös osaleb pikk rida kunstnikke, ülikoole ja kunstiinstitutsioone ning katusorganisatsioonina juhib protsessi autori loodud aktsiaselts Leviathan – Human & Marine Ecology, mille tegevusvaldkonnana on Briti ettevõtlusregistris märgitud „muud uuringud ning eksperimentaalsed arendused loodus- ning inseneriteaduste vallas“. See on hea näide, et kunsti, teaduse ning ettevõtluse piirid on XXI sajandi kultuuri­ruumis järjest hajusamad.

„Leviaatani“ loo keskne teema on meremajandus ja -ökoloogia, kliimamuutused, massimigratsioon ning inimloomakese meeleseisund apokalüptilise killunemise ja ebastabiilsuse õhkkonnas. Viimastel aastatel on antropotseeniga seotud teemaringist saanud kaasaegse kunsti moeteema. Iseenesest on see väga tervitatav, sest kes siis veel, kui mitte kunstnikud, teadlased ja loovintelligents peaksid mõtestama tohutult kiiresti muutuvaid inimese ja biosfääri vahelisi suhteid, püüdma ette näha võimalikke arengustsenaariume ning hoiatama hukatuslike tendentside eest. Moeteemadega juhtub tihtipeale aga nii, et meisterlik ja intelligentne looming jääb lugematute fondiõngitsejate epigoonlike simulatsioonide varju ja teemast ollakse tüdinud juba enne, kui see jõuab ühiskonnas kaasa kõlama hakata. Varasemad sotsioloogia ja antropoloogia moeteemad (postkolonialism, feminism) tõid kunstisaalidesse uuringu mõiste ja flirdi teadusliku metoodikaga. Suur osa seda laadi kunstist, mida olen maailmas näinud, on aga pahatihti kunstiks maskeerunud kognitiivne kantseliit. Mul on seetõttu järjest raskem haigutusi varjata, kui näen järjekordsel biennaalil järjekordseid videoekraane küündimatu dokumentalistikaga, statistilist meetodit teesklevaid objektikuhjatisi, klaasvitriini suletud raamatuvalikuid kui „uurimuslikkuse“ asitõendeid ja A4 seletuskirju, mis kubisevad nimepillamisest ja seosetutest viidetest tüvitekstidele. Kunsti kaasahaaravusele ja afektiivsele mõjule on selline tegevus teinud karuteene.

Filmitsükkel. Kai kunstikeskuse hõredalt täidetud hiigelsaalis eklektiliste üksikeksponaatide vahel luusides võis pealiskaudsel pilgul jääda mulje, et tegemist on järjekordse pseudoteadusliku simulaakrumiga. Minul esialgu just selline mulje jäi. Õigupoolest mul vedas, et teist korda sinna tagasi läksin: see sügav ja poeetiline näitus nõudis aega ja süvenemist, et avanema hakata. Selle võti oli „Leviaatani“ filmitsükkel, millest Tallinnas näidati kunstikeskuse kinosaalis viit osa. Kokku on Dawoodil plaanis teha neid kümme. Ilma filmi loodud konteksti ja õhustikuta ei pääsenud õigupoolest ekspositsioonile ligi: võis küll intellektuaalselt taibata, miks just selliste teoste abil tervik on komponeeritud, aga seosed, alltekst ja vaimukused jäid tabamata.

Shezad Dawoodi VR film „Terraarium“ (2020, 8 minutit) oli selle näituse kõige kummalisem teos. Virtuaalne seiklus tekitas elevust ja elevus on kaasaegse kunsti näitustel defitsiit.

Stanislav Stepaško / Kai keskuse loal

Shezad Dawoodi film ei ole filmikunstina just kõige säravam sähvatus. Kaasaegses kunstis on üsna tavaline, et mainekatelgi biennaalidel tähelepanu äratanud videoloomingut ei läheks kinno vaatama isegi biennaalipublik. Ka selline kultusteos nagu Matthew Barney „Cremaster“ on võimsale visuaalile vaatamata kinematograafilises mõttes vaieldava väärtusega. „Leviaatani“ lavastus, rütmika ja näitlejatööd jätavad soovida: niipea kui kaadris on üle ühe näitleja, läheb asi täiesti käest ära. Kasutatud struktuuri- ja montaažinipid seevastu on huvitavad ja loodud miljöö nii ookeanilises, majandusgeograafilises kui ka psühhiaatrilises plaanis on sugestiivne ja näitusetervikule ligipääsemisel suuresti abiks.

Peategelaste Beni ja Yasmine’i odüsseia postapokalüptilises inimtühjas maailmas on esitatud katketena. Kõik sarja osad on üles ehitatud eri stilistikas, igaüks eri keeles kõneleva tegelase sisemonoloogina, neid saatvad originaal- ja dokumentaalkaadrite kollaažid on tekstiga assotsiatiivses ja poeetilises seoses. Kokkuvarisenud maailma fragmentaarsus on paabellik. Esimestes osades, kus peategelasi tutvustatakse, me neid endid ei näe, aimu saame nende teadvuse voolust vaid hääle kaudu. Peategelasi näeb vaatajagi alles siis, kui nood omavahel kokku saavad ja teineteist näevad: teadvusel on vaja teist, et tajuda ennast indiviidina. Üksildushulluse eri vorme eksponeeritakse üsna laias spektris. Visuaal koosneb tugevatest arhetüüpsetest kujunditest: merre uppuvad laevad, kuivale lohistatud vaalad ja inimtühjad linnad, mida taimestik ei ole jõudnud veel enda alla matta, on ookeaniballeti ja planktonipilvedega kokku lõigatud nii, et pildireast on saanud iseendaga polemiseeriv polüloog, poeetiline kõlakamber. Pildiline kujundlikkus ja sugestiivsus on Dawoodi filmi kõige veenvam külg.

Elevust tekitav kujundlikkus. Tugev kunstiline kujund pole kaasaegses kunstis tükil ajal moes olnud, trend on kujund­likkusele eelistanud märgilisust. Programmiliste kontseptsiooniprojektide puhul peeti viimase ajani heaks tooniks afektist ja emotsioonidest hoidumist ning selle asemel mõtte visuaalset ümber­jutustamist analüütiliselt kuivas märgikeeles, kognitiivses kantseliidis. Õnneks paistab see mood väsima hakkavat. Kärt Ojavee ja ta jüngrite vetikatega värvitud linased lõuendid olid nagu eesriided, mis juhatasid näitusteatri sisse. Kangaste peale oli Dawood trükkinud sajandialguse foto Paljassaare suurtükipatareist ja selle üle maalinud. Eri päritolu kihid moodustavad Anselm Kieferi laadse hallutsinatoorse koe, kus looduslikud vormid ujutavad struktuurse äratuntavuse üle.

Shezad Dawood on „Leviaataniga“ töötanud eri paikades ning kaasanud koha peal sealsed kunstnikud, nii ka „Paljassaare peatükis“. Partnerlus Kärt Ojaveega osutas Tallinna ekpositsioonile suure teene. Ojavee sürreaalsed, ülilooduslikest ja ülitehislikest materjalidest kokku pandud rõivaste ja tarbeesemete fetišid tõid sisse häiritud kehalisuse. Kahtlustan, et paljudel peale minugi tekkis kihk salaja näiteks lahustuvat kalamehemütsi lutsutada. Triin Loosaare „Uitmateeria kollektsioon“ on algelementide poolt raskesti äratuntavaks ihutud mälestuste ja tähenduste kummaline kogum.

Kõige kummalisem teos sellel näitusel oli muidugi Dawoodi virtuaalfilm „Terraarium“. Vaataja nihkub mõnisada aastat tuleviku suunas ja leiab ennast vee alla jäänud Paljassaare kandis merepõhjast kombitsate ja sõrgadega amfiibseks elukaks muteerununa. Sõrgadega, tõsi küll, eriti midagi ette võtta ei anna, samuti kombitsatega. Virtuaalse keskkonna immersiooniefekt on pigem teatraalne kui illusoorne, aga ringi ujuvad inimjalgadega kuukalad ja muud kimäärid on päris huvitavad. Lõpuks satutakse mingite inimkujuliste krüptopiraatide võrku ja siis on võimalik teha pimeotsus, kas sattuda puruks raiutuna pidulauale või paiskuda vaba vaimuna avakosmosesse. Elevust tekitas see virtuaalne seiklus igal juhul ja elevus on kaasaegse kunsti näitustel defitsiit.

Sellel, miks elevus kunstiväljal haruldaseks jäänud, on palju põhjusi. Üks peamisi on projektimajanduse arulage loogika: rahastuse taotlemiseks tuleb tulemus ette ära sõnastada. Nii võib planeerida tööstus- või turundusprotsesse, aga mitte loomingut. Looming ei alga vastusest, vaid küsimustest, selle kulg ja tulemused on ettearvamatud. Kui kunsti­projekti eesmärk on ette ära otsustatud, muutub loomeprotsess keksukasti läbimiseks ja kantseliit koloniseerib avastuslikkuse.

„Leviaatan“ on ookeani mahus kunsti­projekt, kus on vaja läinud sadade inimeste jõupingutust ning suurt raha. Kahtlemata on tulnud tublisti lõivu maksta projektikultuuri seaduspäradele, aga selle ettemääratusest on kavalalt mööda mindud, killustatud projekt faasideks eri paikade, kunstnike, koostööpartnerite ja rahastajate vahel. See on võimaldanud õnneliku juhuse uuesti mängu tuua. Kõige avastuslikum fragment sellel näitusel oli Peep Lassmanni esitatud Messiaeni „Lindude kataloog“, mis haakus paljude aktiveeritud teemade ja motiividega ootamatul moel. Eriti veidrad seosed tekkisid Kai Künnis-Beresi mikroplanktoni uurimistöö illustratsioonidega. Neid valguskastis helendavaid mikrofotosid tahaks näha muusikavideoks animeerituna.

Tuliselt kahju oli mul Shezad Dawoodi pronksist korallskulptuurist, mille eksponeerimisega oli midagi valesti läinud. Annotatsioonide põhjal otsustades pidanuks see luminestseerivates värvides helendama, aga ei teinud seda mitte. Eraldi ruumi peidetuna võinuks see olla näituse salapäraseim ja kõige pidulikum objekt.

Raamatukogutuba. Teine eraldi ruum oli reserveeritud külastajatele iseseisvaks lugemiseks ja uurimistööks. Mul on väga hea meel, et Tallinnas oli korraga vaadata kaks tähtsat näitust, kuhu oli sisustatud raamatukogutuba: „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ Kai keskuses ja „Tiiger ruumis“ EKKMis. Meie kroonilise lugemispeetuse ja tähelepanuhäiretega uues normaalsuses on osale publikust vaja hädasti meenutada raamatute lugemise võimalikkust ja vajalikkust.

Raamatukogutuba peatab aja ja hirmutab skrollimise miljöö näitusemajast välja. Mulle on silma torganud näitusepubliku käitumise erinevused Aasias ja Euroopas. Aasia publik jaguneb kahe äärmuse vahel: turistid, kes ekspositsiooni taustal selfisid tegemas käivad, ja kunstigurmaanidest publik, kes veedab näitusel terve päeva, mõnikord oma klapptooli kaasas kandes. Aasia näitusemajades lehvib veel õhus aja kulu aeglustamise või selle peatamise lõhna. Euroopas on see enamasti juba hajunud. Siin jooksevad ka kunstigurmaanid läbi saalide nagu tükitöölised enne vahetuse lõppu. Kai keskuse ruumipotentsiaal lubaks üsna tagasihoidlike kulutustega publiku näitusekogemuse kulgu veel tublisti aeglustada. Pehme mööbel on alati abiks ja oleksin väga rõõmus, kui vaimse kõrgpilotaaži nautimist tiivustataks karastusjookide ja uimastavate ainetega, mida kohapeal pakutaks. Paha poleks ka võrkkiik mõnes nurgataguses, kus Hypnose abiga näitusest edasi liikuda. Mis aga Shezad Dawoodi „Leviaatanisse“ puutub, siis loodan, et kunagi avaneb mul juhus näha kolossaalset kokkuvõtet, kuhu on koondatud kogu projekti eri faaside parimad palad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht