Timo Steiner ja Collegium Musicale panid toime – ilmselt seda otseselt kavatsemata – unistuste raamatuesitluse.
Kultuurileht tähistab ilmumise väärikat aastapäeva kunstinäitustega Balti jaama tunnelis ja Telliskivi loomelinnakus.
Peab olema kas pime, küüniline või väga truu võimujünger, et eitada poliitilise kultuuri allakäiku.
Andrei Tarkovski tõi „Stalkeriga“ tallinlase teadvusesse trööstitu tööstusmaastiku ilu. Kas Christopher Nolan on teinud sama Tallinna modernistliku ja postmodernistliku arhitektuuriga?
Suured pered ei ole tublid sellepärast, et nad on otsustanud palju lapsi saada. Nad on sellepärast palju lapsi saanud, et nad on tublid.
Neeme Lopp: „Kaasaegne kunst peab Jean Baudrillard’i küsimuseasetusega kogu aeg silmitsi seisma, olema valmis sellele pidevalt vastama. Ka enese ees.“
Mark Soosaarele on inimeste usaldamine, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri karuteene osutanud.
Graafiline romaan „Hukkunud Alpinisti hotell“ järgib nii algset romaani kui ka selle ekraniseeringut, kuid pakub oma uues formaadis ainulaadse tõlgenduse.
„Kuni armastus peale tuleb“ on nii kerge ja mõjusa mänguga, et alles mitme tunni pärast on aru saada, kui osavalt mängiti üksindust.
Lavastuses „Lehman Brothers“ on tunda, et Eesti Draamateater on usaldanud oma peanäitejuhti, too näitlejaid ja nood omakorda teda, kõik koos aga publikut.
Kontserdil esitati palju tuntud laule, mida on Ehala loomingus nii palju, et kahe poolega kontserdi oleks võinud venitada ka neljaosaliseks.
Eesti poliitika meenutab miniatuuris Trumpi, kelle kaitsetaktika on vastaste pidev üllatamine uute väljakutsetega, mida nood usinalt hukka mõistma asuvad.
Mäng võib olla kõige kasulikum tegevus ning huumor kõige kavalam ühiskonnakriitika ja eneseiroonia vorm.
Noorte loojate retseptid rahva ravitsemiseks trükiti ära Loomingus, Nooruses, Loomingu Raamatukogus ning Sirbis ja Vasaras.
Komi nõidus on jõudnud helesinisele ekraanile, mis näitab, et komi nõidade kuulsus levib üha laiemalt, Komimaa piiridest kaugemalegi.
Valik tsitaate Sirbi sünnipäevanumbris
Vaidlemiseks peaks ainest kuhjaga olema, prantsuse filosoofia suisa kubiseb kunstist, ometi on Baudrillard’i kunstikäsitus monoloogiline.
Me magame seda kõvemini, mida valjemini me röögime. See röökimine on nagu meie ühiskondlik norskamine.
Heino Pars leidis animatsiooni kujundiloome poeesias võimaluse oma elutahte väljendamiseks.
Näitusega „Scripta manent“ kinnitati, et kõrgkultuur on omamoodi rariteet, mis on alati nõudnud tegijalt, aga ka naudingut ihalevalt vaatajalt pingutust, eelteadmisi ja pühendumist.
Ons armastus sama olevikuline ja ainuline nagu näkkav kala või hüpe jääkülma vette või andeka teatrilavastuse ahne jälgimine just tänasel etendusel?
Tänavune pärimusmuusika lõikuspidu leidis aset ebatavalistes tingimustes, kuid ei erinenud palju varasematest. Koroonakriis on mõjunud loomingule hästi.
Edith Karlson on asetanud oma sõrmeotsad sinna, kus sõnad, ideoloogiad ja uskumused on kaotanud igasuguse usutavuse ning võimaluse olla.
Dokument toimetuse arhiivist peegeldab raskusi, mida toimetusel aastate jooksul on tulnud ületada.
Tõnis Arjus: „Aina enam oodatakse ja küsitakse kesklinnas tarbimisvabu ruume, kuhu saab ilma midagi ostmata sisse astuda.“
Selle sügise püünel pole asjad mitte ainult esikohal, vaid juhivad inimesi ka emotsionaalselt. Seekord siis jälle igivanad maskid.
Mõnestki noorest kirjanikust, kes said loometeed alustada alles võõrsil, kujunesid ometi eesti kultuuri alalhoidjad ja koguni uuendajad.