Usaldage mind!

Lavastuses „Lehman Brothers“ on tunda, et Eesti Draamateater on usaldanud oma peanäitejuhti, too näitlejaid ja nood omakorda teda, kõik koos aga publikut.

JAAK ALLIK

Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“, autor Stefano Massini, tõlkija Margus Alver, dramaturg Ene Paaver, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Aljona Movko, helikujundaja Lauri Kaldoja, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere. Mängivad Mait Malmsten, Guido Kangur ja Priit Võigemast, musitseerivad Joel Remmel, Heikko Remmel, Mihkel Mälgand ja Ahto Abner. Esietendus 9. IX Eesti Draamateatri suures saalis.

„Usaldage mind!“ ütleb Mayer Lehman Alabama kubernerile ja teeb seda „nii veendunud, nii enesekindla ja nii usaldusväärse“, priitvõigemastilikult sarmika naeratusega, et Alabama kuberner annab talle oma (s.t osariigi) raha ning sünnib pank. Ühtlasi tähendab see Lehmani vennakeste üleminekut „ausast“ kaupmeheseisusest „räpaste“ pankurite sekka, selle ettevõtmise kurba lõppu nägi aga kogu maailm 2008. aastal. See stseen ja need sõnad Hendrik Toompere jr lavastusest sööbisid eriti mällu, sest on minu meelest võti selle lavastuse sünniloos, aga ka Eesti Draamateatri ja üldse Eesti teatri praeguse seisu mõtestamisel.

Rahvas käib jälle (või veel?) teatris. Tööpäevadel (eelmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval) andis Eesti Draamateater neli etendust päevas nagu omal ajal Nukuteater näärivaheajal. „Lehman Borthersi“ etendusel oli saal kuni kolmanda rõduni välja müüdud ning võib eeldada, et enam-vähem selline oli pilt ka teistel sama päeva etendustel, sest muidu teater ju nii ei pingutaks. Pealegi teater, kes on publiku soovide suhtes eriti tundlik (repertuaarist on kadunud möödunud aastal lavastajaauhinna toonud „Põud ja vihm …“). Huvitav, kui kaua püsib repertuaaris „Lehman Brothers“ – neljatunnine loeng USA majandusajaloost?

Igatahes ei saa ma kuidagi nõus olla Meelis Oidsalu pillatud hinnanguga, et tegemist on Elmo Nüganeni „Musketäride“-laadse kindla peale tehtud klantspildist menulavastusega.* Kaugel sellest. Eesti Draamateater riskis tublisti, otsustades tuua lavale Stefano Massini gigantse draamapoeemi Margus Alveri oivalises tõlkes, mille puhul on lugemiselamus suurem teatrielamusest juba sellegi pärast, et lavaversioonis on ligi kolmandik teksti ju kärbitud. Kui tõlge ehk peatselt raamatuna ilmub, saab igamees selles veenduda.

Eesti Draamateatri riskide rida algas juba 2018. aastal, kui peanäitejuhiks valiti 31aastane Hendrik Toompere jr, kes oli selleks ajaks teinud teatri suurel laval vaid ühe (ja üldse kolm) lavastust. Nüüdseks on saanud selgeks, et Toompere jr on lavastaja, keda jätab praegu nii moodne etenduskunstiks nimetatav (s.t arusaadavat lugu eitav) teatrisuund üpris külmaks. Ka pole ta ilmutanud usku pidada end paremaks näitekirjanikuks kui kõik enne teda elanud või ka temaga ühel ajal tegutsevad ning lavadel end juba tõestanud drama­turgid.

Lavastuses „Lehman Brothers“ näeb eesti meesnäitlejate tippu kuuluvate Mait Malmsteni, Guido Kanguri ja Priit Võigemasti tour de force’i.

Heikki Leis

Tundub, et ka tore grupitöö põhimõte, kui näitlejad istuvad ilma kindla tekstita maha ja hakkavad koos lavastajaga mingis suunas minema, ei köida teda. Seni on ta (ühe erandiga: kolleeg Mehis Pihla „Metsa forte“) lavastamiseks valinud tugeva dramaturgilise ülesehitusega, olulise sõnumiga ja, mis eriti märkimisväärne, tunnustatud dramaturgide näidendid: Ivaškevičius, Masłowska, Võrõpajev, Hall, Massini. Noorel Toomperel tundub kunstilise eneseteostuse vajadus olevat tasakaalus teatri ühiskondliku missiooni mõistmisega, milles ta, muide, jätkab saja-aastaseks saanud Eesti Draamateatri peanäitejuhtide igikestvat traditsiooni.

Nii et esimese riski võib lugeda nüüdseks juba maandatuks: Toompere on end tõestanud võimeka jutustajana, kes suudab looga köita ka laiemat publikut. Valinud lavastamiseks „Lehman Brothersi“, seisab lavastaja aga kohe silmitsi kahe väga ohtliku kariga. Uskuda, et praegust Eesti vaatajat huvitab jutustus sellest, kuidas Ameerikasse emigreerunud vaesed juudid suutsid pooleteise sajandiga üles ehitada (ja siis põhja lasta) tohutu finantsimpeeriumi, on isegi olukorras, kus leheveerge täidavad rahapesuskandaali üksikasjad, vägagi optimistlik.

Öelgem otsekoheselt: kuna raha­pesu­õpetusi lavalt ei jagata, siis ei huvita selle näitemängu teema (erinevalt loost, kus vaprad musketärid päästavad kuninganna Anna kaelakee kurja kardinali käest) peale esietenduseks saali kogunenud pankurite eriti ehk kedagi. Muidugi võib küsida, miks peaks tänapäevast vaatajat huvitama lugu Verona armastajatest või Taani printsist? Massini räägib meile siiski ühe tõestisündinud loo, kus inimhingede sügavikku laskumist ja sealt aegadeülese üldistuseni tõusmist takistab üle kolme põlvkonna libisev ajaraam, mis ei lase ühelegi kangelasele sügavalt kaasa elada ning ka näitlejail neid mitmepalgeliselt kujutada.

Teine kari on näidendi tohutu tegelaskond. Senistes interpreteeringutes, millest tuntumad on meilgi kinoekraanil otseülekandes näidatud Londoni National Theatre lavastus Sam Mendeselt ning Milano Piccolo teatri Luca Ronconi (viimaseks jäänud) töö, on lahendusi otsitud mitmeid teid pidi. Kõikjal peale üle kuue tunni kestva Brüsseli lavastuse on teksti lühendatud, loo elavdamiseks on nagu Eesti Draamateatriski kasutatud elavat muusikat ning ka tegelaskujude taandamine vaid kolme näitleja esitatavale tüüpide galeriile on olnud nii National Theatre kui ka Brüsseli lavastaja valik. Selline otsus vajab muidugi väga häid näitlejaid, kes valdavad meisterlikult nii etendamis- kui ka ümberkehastumiskunsti ning suudavad olla publikule kütkestavaiks partnereiks tundidepikkuse teksti mõtestamisel.

Näitlejate valikul on Toompere jr tabanud kõigis oma lavastustes peaaegu alati kümnesse. Eelduseks on siinjuures, et tippnäitlejad (nii oma trupist kui ka väljastpoolt) on noort lavastajat usaldanud, peanäitejuhipaguneist selleks ei piisa. Seekord näebki laval vaieldamatult eesti meesnäitlejate tippu kuuluvate Guido Kanguri, Mait Malmsteni ja Priit Võigemasti tour de force’i. Neil on muidugi olnud võtta oma rikkalikust rolli­pagasist midagi ka baasiks. Guido Kanguri puhul meenub eelkõige talle 2011. aastal teatri aastaauhinna toonud juudi kaupmees Gregory Solomon Arthur Milleri „Hinnast“. Mait Malmsten võis ehk toetust leida piimamees Tevjelt lavastusest „Viiuldaja katusel“ ning Priit Võigemast pankur Kalju Tamme osast teleseriaalis „Pank“, aga pigem on need rollid andnud kindlust lavastajale valida just need mehed juudi ärimeeste trioks.

Laval sündiv annab tunnistust näitlejate ja lavastaja suurest usaldusest ja koostööst. Võib arvata, et neile näitlejaile polnud lavastajal ei vajadust ega ka võimalust midagi ette mängida. Seejuures on aga selge, et nii vaimustav ja vastastikku innustav koosmäng vajab täpset lavastajasilma ja küllap siiski ka abistavat näitejuhikätt. On tunda, et näitlejad kaifivad seda, mida nad laval koos teevad, ja seda naudib ka publik ning, mis parata, rõkkab naerda, kui mehejõus mees moondub laval naiseks või lapseks. Guido Kanguril on selliseid mahlakaid võimalusi teistest rohkem, eriti sööbib meelde stseen, kus ta noore Philip Lehmanina oma isa ja onu ees, asemel ja nendest paremini raudtee-ehitajaga äriläbirääkimisi peab.

Tunnistagem, et seda lavastust ei minda Eesti Draamateatrisse vaatama mitte sisu, vaid ikkagi tänu arvukatele teleseriaalidele ja filmidele populaarseks saanud näitlejate pärast, keda on vahva vaadata ka siis, kui näidend võimalust kangelastega hingeliseks samastumiseks ning kaasläbielamiseks ei pakugi. Publik usaldab neid näitlejaid ja näitlejad õigustavad seda usaldust täiel määral.

Mis puutub lavastuse vormi, siis stseenid, kus näitlejad saavad end lahti mängida, on mõistagi elavamad kui need, kus nad vaid aja kulgu peavad kommenteerima. Vahest oleks võinud lahtimängimiskohti rohkemgi leida. Mulle tundus tüütuna sage võte lasta näitlejal oma tegevust eelnevalt kirjeldada. Kohe tegutsema asumise korral oleks saanud aega kokku hoida, ja ma ei usu, et toimuv oleks jäänud seetõttu arusaamatuks. Koos Lauri Kaldojaga valitud elav taustamuusika (esitajaiks Joel Remmel, Ahto Abner, Heikko Remmel ja Mihkel Mälgand) loob suurepärase atmosfääri ega varjuta seejuures näitlejaid. Žanrimääratluselt kisub lavastustervik sellisena ehk loeng-kontserdi suunas, mis pole nii meisterlike esitajate puhul aga sugugi etteheide.

Laura Pählapuu on kümnete tegevuspaikade ja eri ajastute markeerimiseks loonud lihtsa ja mõjuva kujunduse ning Kärt Ojavee vaid detailide abil vahetuvad kostüümid. Aljona Movko valitud must-valge videotaust on täpne ja tihti ka paljutähenduslik, küll võinuks seda rohkemgi olla. Sama ütlen Üüve-Lydia Toompere juudipärase liikumisseade kohta, mis lausa kiskus suuremaiks tantsunumbreiks kasvatamise suunas.

Küllap on takistanud seda lavastaja selgesuunalised tekstikärped, mis on suures osas tehtud aga just näidendis sisalduva juudi teema arvelt. Välja on jäänud pidev konkurents (aga ka koostöö) New Yorgi teise suure „juudimaffia“ Goldman Sachsiga ning rikkaks saanud juutide põlgusega segatud suhtumine oma vaesematesse ja hiljem Ameerikasse jõudnud rahvuskaaslastesse. Seetõttu pole eriti selgelt rõhutatud ka põhjusi, mis viisid lõpuks Lehmanite äriimpeeriumi krahhini. Muidugi oli selleks ausa kaubanduse asendumine totaalselt virtuaalsete börsimahhinatsioonidega, aga autori vaate kohaselt ehk siiski ka sidemete nõrgenemine autundel põhineva juudi religioosse ja rahvusliku traditsiooniga (lõpuks juhtisid firmat ju hoopis kreeklane ja ungarlane, mitte enam Lehmanid).

Eesti Draamateater on usaldanud oma peanäitejuhti, too oma näitlejaid ja nood omakorda teda, kõik koos aga publikut. Jääb loota, et vaatajad vastavad sellele veel pikka aega samaga.

* Meelis Oidsalu, Eesti Draamateatri uus rahalehm. – Postimees 21. IX 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht