Parema elu nimel

Heino Pars leidis animatsiooni kujundiloome poeesias võimaluse oma elutahte väljendamiseks.

MAIT LAAS

Kõik elav tahab elada, kõik elav tunneb valu ning väldib surma.

Albert Schweitzer

„Eesti animatsiooni püha kolmainsuse“, tänavuste juubilaride Elbert Tuganovi (1920–2007), Heino Parsi (1925–2014) ja Rein Raamatu (sünd 1931) rolli on 1985. aastal ettevaatavalt sõnastanud end millegi suure loojana tajunud Heino Pars alljärgnevalt: „Meie rajasime põldu uuele kunstiliigile ja meie osa on selles, et kobestasime seda põldu, kus kunagi päris õiged saagid võetakse!“1.

13. oktoobril saanuks eesti animatsiooni üks alustalasid Heino Pars 95aastaseks. Looduse peale sunnitud vaga elu ja piiratud kultuuritarbimine annab võimaluse vaadata tema loomingut tänase silmaga.

1962. aastal oli modernismi vaimne võidukäik ühiskonnas silmanähtav nii tänavapildis kui ka kultuurielus. Tallinna ja Nõmme vahelisele Egiptuse liivaluidetega sarnanevale maastikule kerkisid uut tüüpi paradiislikku elulaadi õhutavad Mustamäe elumajade rajoonid. Koolide õppekavasse ilmus ideoloogiast pakatav ja noore inimese ideaalmaastikku kujundav ühiskonnaõpetus. Luules said tuule tiibadesse moodsa kirjasõna suure vormiuuenduse ajastut kuulutavad noorte autorite luulekassetid, mille autorid, nagu Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt, tegid hiljem kaastööd ka animafilmidele. Ühiskonnas oli suur huvi kujundliku maailma – poeesia vastu.

1962. aasta talvisel pööripäeval loodi Eesti NSV Kinematograafiatöötajate Liit. Mõte filmikunstist kui ühiskonna ühest kunstiliigist oli eesti kultuuripildis nähtavaks ning elujõuliseks saanud ja omaks võetud. Materiaalset hüve jagas, tsensorina ideoloogilise kontrolli viimase sõna õigust valitses ning vereringet kontrollis keskse organina NSVL Riiklik Kinematograafia Komitee Moskvas.

Ka animatsioon kui visuaalse kujundiloome ja poeesia lipulaev filmikunstis sai sisse uue hoo. Äsja oli valminud Elbert Tuganovi rahvusvaheline läbilöögifilm „Ott Kosmoses“ (1961), kus Heino Pars on loominguliselt aktiivselt kaasa löönud operaatorina. Senine nuku­filmide projektipõhine filmitootmine viidi professionaalseks igapäevatööks Eesti filmikunstile esimese välismaise võidutrofee koju toonud nukufilmitrupi loomingulisusest ja enesekindlusest nakatunud Tallinna Kinostuudio hõlma alla.

Just 36aastase Heino Parsi lavastaja­debüüdiga „Väike motoroller“ (1962) algas Eesti animatsiooniloos uus ajastu. Tekkis vaid filmiloomele pühendunud inimeste stuudiovõrgustik, kus nii tehnilised kui ka loomingulised töötajad said oma ande meisterlikkuseni arendada ja liikuda filmist filmi (ja seda peaaegu poole sajandi vältel). Mööngem, et suuresti vaid tänu õnnelikule juhusele õnnestus filmdie direktoril, hilisemal operaatoril Ants Loomanil ajada välja filmitegemiseks vajalikud stuudioruumid ja tehnilised vahendid, et loovatel talentidel oleks esmased võimalused maailmatasemel loominguks. Seni peamiselt operaatorina kaasa löönud elukogenud ja otsinguline Pars oli ühtäkki oma peamiselt vaid debütantidest koosneva noore loomingulise meeskonnaga (stsenarist Eno Raud, kunstnik Georgi Štšukin, toimetaja Silvia Kiik, monteerija Maire Põlm, filmidirektor Arkadi Pessegov ning esimese filmimuusika kirjutanud Arvo Pärt) tõotatud maal, et jutlustada preestrina lugusid animafilmi keeles, milles tema elutahe armutult väljendust nõudis. Debütantidest kasvasid kunstile pühendunud meistrid. Neil oli sõnum.

Aukartus elu ees. Eetika

1964. aastal materialiseerus Parsil teise filmina surematu animadokk „Operaator Kõps seeneriigis“. Animatsioonis pioneerina teed rajava Heino Parsi vaimne manifest maailmale sai nähtavaks ja puudutas vaatajat. Peaaegu iga piltnik, kes mõnes suuremas seltskonnas fotoaparaadi välja võttis või grupipildiks inimesed kokku ajas, sai hüüdnimeks operaator Kõps. Kõpsi-nimelisest nukust oli saanud päris elus inspireeriv kangelane, kes multiplitseerus ühiskonnas ennenägematul moel ja arvul. Ehk on see kõige populaarsem nukufilm ja tänini eesti animafilmi sünonüüm rahva seas?

Heino Pars Eesti esimese nukufilmi „Peetrikese unenägu“ (Elbert Tuganov, 1958) võtetel, siis veel operaatori assistendina.

Foto: Tallinnfilm / Eesti Filmi Instituut

Humanismist kantud Pars rõhutas, et iga nuku taga on ikkagi inimene, kes saab ekraanil nähtavaks: inimese olemus ja mõte avaneb ekraanil. Nii evis ka seltskondlik Kõps (tema visuaalne prototüüp on animaatori Evgenia Levolli poeg Rene) oma looja Heinoga sama maailmapilti, oli tema vaimse pojana piltsõnumi edasikandjaks rahva seas: selle maailma värvid sattusid valgusvihku juba Parsi lapsepõlves looduse keskel Mustlas. Elumustreid kujundava pildi detailid vormusid aga kohusetundlikuks ühiskonnaliikmeks treenivas koolis Viljandis.

Senisest parema ilma loojaks valmistunud noore Heino vastupidavus dramaatilisele surmale pandi proovile juba Teise maailmasõja aegses sõjakeerises, kui igaviku rajale suunav punaväelase tääk surus haavatud 19aastase noore mehe rinnale. „Aga mitte ei torganud läbi … Ei tea, miks?“ imestas Saksa sõjaväe vormis rindel surmale silma vaadanud Pars elu lõpuni. Ju olid elul temaga teised plaanid.

„Eetika, mis põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgema ja madalama, väärtuslikuma ja vähemväärtusliku elu vahel. Tal on põhjust sellest hoiduda. [—] Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus? [—] Tõeliselt eetilisele inimesele on igasugune elu püha, ka see, mis inimese seisukohast vaadatuna näib meist kaugel allpool olevat. [—] Inimene, kes juhindub aukartusel elu ees põhinevast eetikast, kahjustab ja hävitab elu üksnes paratamatuse sunnil, kui see on vältimatu, – mitte kunagi mõtlematusest. Vaba valiku puhul otsib ta võimalust maitsta õndsust, mida pakub elu kaitsmine ning kannatuste ja hävingu eest hoidmine.“2

Nii nagu operaator Kõps ehitab filmi alguses end üles erinevatest kehatükkidest oma elutahte ja loovuse sunnil „harmooniliseks inimeseks“, on ka Heino Pars osana elusloodusest lähtunud oma elus ning loomingus harmooniast, eetikast ja elutahtest. Viljandis poiste gümnaasiumis õppides korraldasid nad kooli­vendadega vabal ajal olenguid, mille sisuks oli eelkõige vaimu teritamine: ettekanded, referaadid ja arutelud. Pars oli valinud uurimiseks ja ettekande aluseks Prantsuse-Saksa arsti ja filosoofi Albert Schweitzeri (1875–1965), tulevase Nobeli preemia laureaadi loomingu, mis on pühendatud suuresti eluslooduse eetikale, aga samavõrra ka teoloogilistele küsimustele ning usulise müstika teemadele. Eetikale ja elutahtele tuginev filosoofiline maailmatunnetus oli noore Heino olemuslikule ilmapildile väga omane ja avaldub ka tema filmiloomingus.

„Üks tõde püsib kindlana. Kõik, mis sünnib maailma ajaloos, püsib vaimsusel. Kui vaimsus on tugev, sünnib midagi kaunist. Kui vaimsus on nõrk, sünnib midagi kahetsusväärset. Sestap me kas loome maailma ajalugu või kannatame selle tagajärgede all?“3

Inimriik, sõltumata riigikorrast, ei olnud Parsi meelest ainuke mõeldav maailm ja olemise ühiskondlik vorm siin päikese all. Tähelepanelik ja vaimselt avatud inimene võib kulgeda paralleelmaailmadesse, nagu seda inimkultuur oma ajaloos tunneb: taevariik, jumalariik, uneriik jne.

Heino Pars kutsub vaataja koos maailma uuriva noore dokumentalistist teejuhi Kõpsiga elujaatavalt seene,- marja-, ja kiviriiki (1964–1968), sukeldub veealusesse maailma („Veealused“, 1973) ning tõlgib looduse imedest ning kõigevägevama tahte avaldustest vaimustatuna barokiajastu teadjamehe ideaalidest lähtuvalt linnuriigi keelt („Laulud kevadele“, 1975). Ta tutvustab ka mesilaste ühiskonda („Meemeistrite linn“, 1983), mis on olnud sajandeid valgustumist taotlenud inimestele ideaalse riigi võrdkuju ning tõeotsingu sümbol. Mesilas­tarus on iga ilmavalgust näinud putukas teadlik oma ülesannetest ja kohast siin elus, ilma et vajaks õpetamist, käsusüsteemi ja hierarhiat.

Silmanähtavat Parsile eeskuju pakkunud mesilastarud olid enesestmõistetav osa Nukufilmi stuudio elust Tallinna külje all Randveres. Ka filmivõtted katkestati paviljonis selleks ajaks, kui Heino Parsi hoole all mesilaspere kuninganna oli ootamatult otsustanud peret heita: kogu võttetrupp üritas mustavast ja humisevast taevalaotusest mesilasi kokku korjata. (Heino Pars ehitas ka oma suvila üles kui mesilastaru: aknad on sel kärjekannu kujuga ning vaade õuele justkui mesilase perspektiivist.)

Tõelise rahvavalgustajana ei pidanud Pars paljuks avada ka inimese silmale varjatud ning surelikus inimkehas toimuvaid protsesse („Muinasjutt tema majesteedist“, 1974; „Elujõgi“, 1986). Inimene on nagu rohuliblegi kõigevägevama loodud ja imestamis- ning aukartusväärsed looduse imed kehtivad ka tema puhul. Loodusmüstikul Parsil ei olnud keeruline näha poeetilist seost meeskoori laulu ja maailma loodusprotsesside vahel (stereofilm „Kui mehed laulavad“, 1979). Nii nagu laul hingatakse välja sõnade ja helidena, nii on ka jumala loodu – loodus jumala hingamine ja hingus – Elu. Poeesia abil dokumentaalfilmi animatsiooniga ühendanud Pars viis inimese elule lähemale, olles vaatajale maailma suurendavaks silmateraks.

Schweitzer on öelnud: „Maailmale on tähtis see tõik, iseenesest, et tõeliselt eetiliseks saanud inimesega on sündinud elutahe, mis on vallatud eluandumusest ja aukartusest elu ees.“ Sellest lähtus oma igapäevaelus ka Pars. Ka siis, kui argielu ja inimsuhted olid jooksnud sõlme ning tundlikul ja loodusega kooskõlas elaval inimesel tuli soov lahkuda vabatahtlikult siinsest elust, masinliku tsivilisatsiooni eest („Kunksmoor ja kapten Trumm“, 1978). „Ma oleks sellega teinud suure vea,“ sõnas Heino selle peale tagantjärele. „Mul oleks palju tegemata jäänud.“ Looming oli tema elu ja elu tema looming: „Kui ma läksin Nukufilmi stuudiosse oma trupi juurde – see oli hoopis teine elu! Mul tuli eluvaim tagasi.“

Hulguse laul

[—]

Mul hommik lauluks arvab huuled,

nii astun valget maanteepaela,

pea ümber käivad värsked tuuled,

ja rõõm kui käsi ümber kaela.

Ja kuigi kuskil luurav saatus

mind nagu pikne jooksult tabaks,

on taeva avar isamaatus

mind homse hoolest teinud vabaks.

Ning kui ma näeksin kõiki sildu

ka varisemas pihuks-puruks,

siis elu viimast kirjut kildu

veel hulgus vastu huuli suruks.

[—]

Kersti Merilaas, 1936

Teatri ime

„Teatavasti hakkasid pärast sõda väga intensiivselt tegutsema igasugused isetegevuslikud kollektiivid. Isetegemise tahtmisest nakatusid loomulikult üliõpilasedki ja sedamoodi sündis ülikooli näitering. [—] Esimest korda kohtusin oma tulevaste õpilastega ühes ülikooli auditooriumis. Igaüks pidi midagi ette lugema. Mind võlus ära Heino Pars Kersti Merilaasi „Hulkuri“ („Hulguse elu“) deklameerimisega.

Näiteringi tööst võtsid osa peaaegu kõikide teaduskondade üliõpilased. [—] Trupp oli intelligentne ja mulle aldis, see võimaldas huvitavalt eksperimenteerida. [—] Igal aastal tõime välja ühe suure lavastuse, lisaks väiksemaid. Proove tegime kolm korda nädalas, praeguses ülikooli kohvikus. Aga kui lavastus hakkas välja tulema, tegime proove igal öösel pärast etendusi „Vanemuises“, sest seal meie peamine esinemiskoht oligi.“4 Nii on rääkinud Udo Väljaots, USAs tantsu õppinud koreograaf ning lavastaja, kes töötas Vanemuises aastatel 1934–1961 ja RAT Estonias pealavastajana 1961–1977.

Heino Pars õppis 1947. aastast Tartu ülikoolis veterinaariat, kuigi esialgne soov oli minna arstiteaduskonda inim­olemuse saladusi avastama ning inimesi elule aidata. Õpingutega samaväärselt oli ta pühendunud teatrile, olles Tartu ülikooli näitetrupi vanem, Udo Väljaotsa assistent. Tema mängida olid tihtilugu ka peaosad. Molière’i kolmevaatuselises komöödiaballetis „Ebahaige“ kehastas ta peategelast Argani, meest, kes peab end võimendunud surmahirmus haigeks. See oli Heino näitlejakarjääri kõrghetk Vanemuise lavalaudadel, mis päädis kutsega liituda sealse professionaalse näitetrupiga, kuid Pars kulges omi radu.

„Igasugune tõeline tunnetus muutub läbielamiseks. Nähtuste olemust ma ei tunneta, vaid mõistan seda analoogias minus oleva elutahtega. Nii saab teadmine maailmast mulle maailma läbielamiseks. Läbielamiseks muutuv tunnetus ei lase mul suhtuda maailmasse puhtalt tunnetava subjektina, vaid sunnib mulle peale seesmise vahekorra maailmaga. Ta täidab mind aukartusega kõiges oleva salapärase elutahte ees. Pannes mind mõtlema ja imestama, viib ta mind aina kõrgemale elu ees tuntava aukartuse kõrgustesse. Siin laseb ta mul käest lahti. Kaugemale ta ei või mind saata. Nüüd peab mu elutahe üksinda maailmas oma teed otsima.“5

Teater oli kui läbielamise tehnoloogia tundmaõppimise tööriist, kuid mitte piisavalt täiuslik preestri, jutustaja, valgustaja, didaktiku ning poeedi Parsi lõppeesmärgi saavutamiseks. Ta koges Järva-Jaanis elu veterinaarina nagu Schweitzer arstina Aafrikas, päris elu keskel. Kuid üsna pea tajus ta reaalelu jõudu, mis lämmatas, vaatamata aktiivsele isetegevusele kultuurimajas, loovat hinge. Tallinna Kinostuudios kroonikafilmide operaatori assistendina uuris Pars kangelaslehmade ning lüpsjate paraadelu, kuid leidis animatsiooni kujundiloome poeesias viisi oma elutahte väljendamiseks.

Ülikooli näitetrupi töine ja eksperimenteeriv vaim kandus Nukufilmi stuudiosse. Parsist kujunes selle üle 20 liikmega loova seltskonna hing ning vaimne juht. Läbielamiskunsti toel sündisid maailma klassikasse kuuluv nukufilm „Nael“ (1971), aga ka fiaskoga lõppenud „Pallid“ (1973).

Naelte elustamise ning inimlikustamise motivaatoriks võisid olla tema läbielamised Teise maailmasõja ajal vangilaagris okastraadist naelte meisterdamisel, Udo Väljaotsa balletifilosoofia tantsijast kui õhku joonte tõmbajast või Rein Raamatu 1971. aastal loodud joonisfilmi stuudio, kus töövahendiks oli paberile tõmmatud joon.

Pars esitas enesele väljakutse eirata gravitatsiooni ning teha võimatu teoks, anda poeesia kaasabil elu edasi vaid lihtlabase füüsilise naela abil füüsiliselt tajutavas ruumis – enne arvutianimatsiooni tulekut ning võidukäiku. Sellega tekitas ta tollase NSV Liidu animaatorite hulgas suurt elevust.

Selleks et naelad näeksid ekraanil välja nagu päris, pühendas Pars lavastajana palju aega tööks animaatoritega. Enne animeerimist võeti ette nukujuhtide hingestamiseks vajalik seisundisse viimine, mis võis teinekord kesta tunde. Pars suhtus nukujuhti kui näitlejasse, kes kehastab oma tunnetust teatrilaval. Nukufilmis teeb seda aga animaator kaader kaadri haaval, ehitades oma sisetunde ja ajataju põhjal liikumist ning emotsiooni „surnud“ nuku abil, pakkudes vaatajale läbielamise kogemuse, pannes ta naelale kaasa tundma ja mõtlema. Pars ei kartnud, et teda sentimentaalseks peetakse ja välja naerdakse.

„Teataval arenguastmel taotleb iga eetika suuremat sügavust. See tendents avaldub tungis uurida headuse põhiolemust. Eetikat ei rahulda enam mitmesuguste vooruste ja kohustuste määratlemine, loetlemine ja soovitamine, vaid ta tahab tabada seda, mis neis kõigis on ühist ja mida nad ühiselt taotlevad.“6

Selle filosoofia tulemusena sündisid animaatorite Aarne Ahi, Heiki Krimmi ja Tõnis Sahkai meisterlikud etüüdid, mida pärjati NSV Liidus esikohtadega võrdväärselt „Oota sa!“7 filmidega. Parsi loojanatuuri hindasid vääriliselt tema kolleegid, kuigi ta ise jäi toonase riigipiiri okastraadi taha. Oli ju ta ema kulakuna Siberisse asumisele saadetud, ka tema Saksa sõjaväes oldud aastad ning keeldumine koostööst ei tekitanud KGB silmis usaldust.

Heino Parsi filmid tiirlevad aga seniajani rahvusvahelistel filmifestivalidel, elustades digimaailmas kasvanud noortes analoogmaailma teostega elujaatavat usku animatsiooni poeesia imedesse. Paremast maailmast. Eeldusel, et iga kaadri taga on ikkagi inimene, eetiline inimene.

1 Ringvaade „Nõukogude Eesti“ Nr. 20, 1985.

2 Albert Schweitzer, Inimene ja loom. Rmt: Albert Schweitzer, Aukartus elu ees. Tlk Peeter Tulviste. – Loomingu raamatukogu 1972, lk 43.

3 Albert Schweitzeri kõne „Kaasaegse tsivilisatsiooni religioon“ (Oxfordis 1934).

4 Helga Aumere, Teatriteed. Udo Väljaots. Eesti Raamat, 1985, lk 55.

5 Albert Schweitzer, Kultuur ja eetika. Tlk Mati Sirkel. Eesti Raamat, 1984, lk 265.

6 Albert Schweitzer, Aukartus elu ees, lk 21.

7 „Ну, погоди!“, 1969–2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht