Eesti põlevkivitööstuse hingel on tuhanded enneaegsed surmad ja sündimata lapsed.
Ei jäta just enesekindlat muljet niisugune Eesti, kes vajab – ja üha rõhutab, et vajab – kinnitust, et Venemaa ikka loobub, ka tänapäeval ja tulevikus loobub, oma suveräänõigustest Eesti üle.
Juhan Rohtla: „Keskkonnasäästlik eluviis sõltub inimesest: kui mugavustes järele antaks, oleks suur samm parema maailma suunas juba tehtud.“
Enne poliitiliselt laetud rahvusvahelistumise loosungeid peaks tulema rahvusliku muusikakultuuri sisuline väärtustamine.
Ruumikasutaja tähtsustamine on nüüdisaegse tööruumi eeldus. Moodne institutsioon tuleb kaasa, järgneb õppija või töötaja vajadustele ja eelistustele. EKA uus maja on just selline.
Carolina Pihelgas: „Tartus on tõepoolest võimalik igasugu ideid teostada, kui on vähegi tahtmist ja jaksu. Näen probleeme pigem riiklikul tasandil, muu hulgas teaduse, eriti humanitaaria alarahastamine.“
Tanel Ruben: „Minu kohus on olla lihtsalt kursis, kuidas üht või teist liiki muusikat esitatakse või mida sellelt oodatakse.“
Inimesed ei ole ilusad ja head. Raketid langevad mõlemal pool rindejoont, kuid mõlemal poolel on neid, kes on otsustanud sõjamöllus päästa kultuuririismeid ja teadmisi.
Eesti Rahvusballeti „Alice Imedemaal“ on tänapäevane extravaganza, milles kasutatakse meie ajastule omaseid võtteid ja rütme. See on nüüdisaegne multimeedialavastus mõningase tantsuga.
Teaduspõhise majanduse käekäik sõltub sellest, kas väikeettevõtted ja teadusasutused õpivad koostööd tegema.
Soome-Eesti ühistöö „Maria paradiis“ pakub sissevaadet ususekti, aga selle vaimse juhi ja tema jüngrite tegevuse mõte jääb segaseks.
Janika Kronberg paistab idealistlikult uskuvat, et kirjanikule lubatud jälgede segamine ja vassimine pole poliitikule seisusekohane.
Ungari krimikirjanduse nurgakivi „Budapest noir“ ei paku ainult põnevust, vaid ka ruumipoeetilise elamuse.
I osa. Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi
Pärast aastatepikkust sõdimist oma kodu nimel on kunstiakadeemial see nüüd lõpuks olemas ja see on hoolimata hoone pisivigadest ainus, mis loeb.
Miks tasub mõneks ajaks metropoli kolida ja mis seal esialgu ehmatab?
Corina L. Apostol: „Küsimusse, millist ühiskonda me soovime, on peidetud ka küsimus, millist kunsti me tahame: kas avatud või suletud, kosmopoliitilist või rahvuslikku, progressiivset või traditsioonilist?“
„Judy“ tegijad ei ole piirdunud poolikute tõdedega, vaid marssinud kindlal sammul ajalugu ümber kirjutama.
Guinea-prantsuse näitekirjanik Hakim Bah: „Mul on ropult vedanud, sest olen saanud täisealisena pühenduda vaid kirjutamisele.“
„1917“ on tehniliselt mõjuv sõjavaatemäng, kuid filmi sisuhõreduse taustal mõjub tehniline külg ülespumbatud müügiartiklina.
Oma suure fotokogu korrastamine, negatiivide dateerimine ja nummerdamine, võis olla Maša Ivašintsovale mälestuste ümbertöötamise vahend.
Hent Kalmo „Tartu rahu ja ajaloo õppetunnid“
Väestav arhitektuur, intervjuu Kuu arhitektidega
Anneli Porri, „Haridus pärast tööstust“
Evi Arujärv, „Kui Geenius on surnud ehk Kust tuleb informatsioon?“
Intervjuu Tallinna Kunstihoone kuraatori Corina L. Apostoliga
Intervjuu trummari ja džässmuusika õppejõu Tanel Rubeniga
Eesti Rahvusballeti „Alice Imedemaal“