Vabandusteta plahvatuslik loomingulisus paiskub Paide teatri trupi kaudu üle heinamaa ning viib suviselt mugava publiku kummalisse ajanihkes peielauda, kus kõik on mitte ainult võimalik, vaid ühekorraga olemas.
Märt-Matis Lill: „Süvakultuur ei taotle seda, et inimesed saaksid mõnusalt aega veeta. Kunsti peamine eesmärk on inimest raputada, panna midagi teistmoodi nägema.“
Marina Skalkina ja Dmitri Bertman on valinud turvalise tee: Georg Otsa lugu jutustavad kõrvaltvaatajad, pakkumata midagi põrutavalt uut.
Jaak Valge ei ole varjanud oma antipaatiat Eesti sotsialistide ja ka Pätsi suhtes. Riigikoguraamatus hoomab seda ainult tähelepanelikum lugeja.
„Armastuse narrid“ on kokku lükitud lugudest, mida esitatakse üksi, kahe- või kolmekesi lauludega vaheldumisi.
Komi looduseusus käibib nii vanaaegne kui ka tsiviliseeritud animism.
Tihedal linnal on palju puudusi, millest ei räägita. Neist olulisim on, et tihe ja kivine elukeskkond ei ole tervislik.
Jaak Kilmi: „Inimluure on palistatud rikutud saatuste, nurjunud perekondade ja läbikukkunud eludega. Popkultuuris seksikaks tehtud spioonielu on tegelikult egotripp.“
Islandi uus dokumentaalfilmide festival Icedocs pakkus oma ava-aastal laia valikut sotsiaalse sõnumiga dokfilme unikaalses maalilises keskkonnas.
Võru keskväljaku käre masinavärk on täpselt nii jabur ja kohatu, et vaatamiselamus on garanteeritud.
Hilary Birdi sulest on ilmunud uus ingliskeelne eesti kirjanduslugu „Sissejuhatus eesti kirjandusse“.
Ingibjörg Halldórsdóttir: „Üldiselt ma ei arva, et ma pean mõjutama inimeste mõtlemist, ma pean neile lihtsalt näitama teistsugust vaatenurka.“
Et pärast Helge Kjellini lahkumist taheti kunstiajaloo õppetool Tartu ülikoolis üldse kaotada, peegeldab suhtumist kunstiajalukku kui võõrasse (balti)saksa teadusse.
Mis oleks, kui näeksime Tuglase suurt kujundit aialoomes, mille eesmärk oli siduda selle maaga väljakistud juurte asemel loendamatu hulk uusi juuri ja risoome.
Suhteliselt lühikese muuseumitöö kogemusega kuraatoritel on olnud vastutustunnet tähistada kuulsa kooli juubelit, ja julgust teha seda eelkäijatest teistmoodi.
Geneetiline analüüs tõendas 1600ndatest kuni tänapäevani Euroopa riikides laialdaselt istutatud pärnade piiratud algallikat.
Meil ei ole diskuteerimiskultuuri, küll aga kalduvus väiklasele jagelemisele, mida Jaan Kaplinski ise on korraks nimetanud isegi võidusülitamiseks.
Viljandi pärimusmuusika festivalil jäid sel aastal kõlama mõtted sõprusest ja hoolimisest.
Loomaõiguste arengutempo on ebapiisav ning ükski inimese üksikotsus ei vii püsivate lahendusteni.
Kuigi näidend on leidlik ja mõjuv ning lavastus hoogne ja terviklik, minnakse „Lootuskiirt pimeduses“ küllap suurel määral vaatama ikka näitlejate pärast.