Kõik Eesti elu parandavad mõtted on kuskil juba kirja pandud, need tuleb vaid üles leida.
Sündinud üksikute unistusest ja missioonitundest, on liidust aegade jooksul läbi käinud enam kui kolm tuhat liiget, üle on elatud riigikordi ja väärtusskaalasid, püüeldud erinevate eesmärkide poole.
Rahvusluse mitmekihiline minevik ja keeruline olevik. Intervjuu võrdleva kultuuriteadlase Joep Leersseniga
Eesti haritlaskond peaks järjekindlalt tegelema ebamääraseks jäävate sõnade sisustamise raske tööga, et vältida tulevikus ajaloolaste kimbatust.
Küsimus, kas isejuhtivad sõidukid tulevad, on ammu asendunud küsimusega millal?, aga on veel palju tehnilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, mis tuleb enne lahendada.
Lavastuste „Pidu tuli“ ja „Hakkame, mehed, minema“ kohta võib öelda, et teatris oleks vaja vähem illustratsioone ja rohkem dünaamiliseks kirjutatud suurkujusid.
Sarnaselt „Kumu öödega“ võiks ka „Kumu reiv“ millalgi korduda ning pakkuda uusi põnevamaid formaate, teemapüstitusi ja esinejaid.
Loomelinnakud on katselabor, kus lahendusi testida, et neid mujal paljundada. Vahendite nappus inspireerib loovalt lahendusi leidma.
„Müra“ on natuke kurvapoolne müramine, aga siin Eestis ongi melanhoolia meie toit ja õhk ja armastus.
Pedro Almodóvar teeb elusügisel kannapöörde ja elab elujõuliste naiste asemel kaasa mehele, kes ei kohane iseendagagi, rääkimata kõigest muust.
Ülikool ei saa olla eeskujulik tööandja, kui ignoreeritakse jätkuvalt töötajate toimetulekuraskusi ja ebakindlust.
Lõputööde galerii peegeldab nii ühiskonna trende kui ka arhitektuuri moevoole. Koolide õppekavad ja seega järelkasv on küll eri nägu, kuid paljud teemad korduvad.
Vastandumine ei tee olematuks fakti, et ükskõik kui umbmääraselt defineeritud saksa faktor on Baltimaade ajaloos põhjapaneva tähtsusega.
Põhja puiesteel ja seda ümbritsevas keskkonnas koheldakse kõiki liikujaid peaaegu võrdselt ja see olukord on hoidmist väärt.
Vitaly Komar: „Olen tõdenud, et võimud ja valitsused erinevad üksteisest ärrituvuse ja tundlikkuse astme poolest.“
Arvo Volmer: „Saalide täituvus näitab ühiskonna suhet töösse, mida teeme. Meie asi on pakkuda inimestele meelelahutust, olgu see pisarad või naer.“
Tõnu Kõrvitsa fenomen näitab, et tema muusikal on meie ajas oma kindel koht – inimesed vajavad ja armastavad seda.
Kunagise lihtsameelsete presidendi saatus on olnud saada koolitatud rahva pilkeobjektiks.
Näituse dominant on rõivad. Nende jõulist kohalolu kommenteerivad seintel küll vaba kunsti teravmeelsed vasted, kuid mood näitusel on värskem kui kunst.
Piiriülesed linnad võtavad kasutusele uusi tehnoloogiaid ja teevad andmepõhiseid otsuseid.
Kuhu kõik pagevad, miks muutub kohalolek – nii elus kui ka teatris – järjest raskemaks?
„Tume fööniks“ lõpetab X-meeste filmisarja ja annab võimaluse vaadelda selle alusel koomiksifilmi arengulugu.
Nii kaua kuni riigihankega tohib tellida autorist mööda minnes samaväärset mööblit ja võidab kõige odavam, jätkub Eestis väliruumi mööbli juhuslikkus ja kopeerimine.
Larissa Sansour: „Oma töödes ei mõtle ma ainult sellest, kuidas mina maailma näen, vaid kuidas maailm näeb mind, palestiinlannat.“
„XIX sajandi vastus XXI sajandi küsimusele“, intervjuu kultuuriteadlase Joep Leersseniga
Andrei Hvostov, „Süvariiklik vihakõne talupojamõistusliku komberuumi aadressil“
Martin Aidnik, „Streikimisega lõpeb individualistlik rügamine enesesäilitamiseks“
Helle Tiikmaa, „Tõusude ja mõõnade tee – Eesti Ajakirjanike Liit 100“
Ralf-Martin Soe, „Targa linna tippkeskus“
Olev Remsu „Buraševo hullud“ ja Urmas Vadi „Ballettmeister“
Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert