Raha aina laiematesse maanteedesse mattes ei saa rikkaks ega õnnelikuks.
Maailmas ainulaadne trio Una Corda tähistab tänavu kümnendat koosmänguaastat ja annab sel puhul ka esimese ulatusliku intervjuu.
Narratiiv, mille kohaselt on kõikides tänapäeva hädades süüdi üks kindel grupp, kes on nii moraalselt mandunud kui ka kõike kontrolliv, ei kõla ajaloos esimest korda.
Eesti transpordiplaneerimises on hoolimata pidulikult sõnastatud koostöövajadusest ja teaduspõhisusest palju praaki – terviklik lahendus nõuab poliitilist otsust.
Poliitilise sõnumi esitamine kunstivahenditega on julge ja üllas, kuid ohtlik – eeldab ju kunstiline tekst ilmtingimata tõlgendusvõimalusi.
Teadus on viimastel aastatel Eestimaa pinnal kõvasti kolki saanud. Pole küll tapetud, aga viga saanud ometi ning asjatundlik ravi kipub hiljaks jääma.
Dokumentaalteatri puhul kaalub vajalikkus enamasti üles asjaolu, et võrreldes mõnda muud sorti teatriga ei pruugi see pakkuda nii lopsakat ja hõrku kunstielamust, küll aga rohkesti mõtlemisainet.
Boa arhitektid peavad oluliseks keskkonda – sealt tuleb esmainspiratsioon – ja arhitektuurivõistlusi, mis hoiavad vaimu värskena.
Lilia Li-Mi-Yan: „Minu põhimõte on käituda teistega nii, nagu tahan, et nemad minuga käituksid.“
Publikul paistab olevat muusika järele tekkinud eriline vajadus. Kas see soov jääb ka püsima või on see jõuluperioodi järellainetus?
Kahe fookuse ja lähenemise, vanemate ja laste konflikti ning iseeneseks sündimise loo vahel tasakaalu leidmine võib osutuda keeruliseks ülesandeks. Seda tähelepanuväärsem saavutus on õnnestumine.
Enn Kasaku kirjatööd on nauditavalt kõigutanud teadusliku maailmapildi upsakust, muu hulgas on autor võrrelnud teadust religiooniga.
Kõigega ei pea leppima ja viha on vajalik tunne, millele tuleb leida väljund. Kadi Estlandi ja Netti Nüganeni näituse üks sihtmärk on maha käinud kunstimaailm.
Ideaalis peaks töötaja päeva jooksul valima töö iseloomu ja vajadustega sobivaima koha, luues nii eelduse tulemuslikumaks tööks.
Lauri-Dag Tüür tõi välja kaheksa aasta vältel kogutud teosed ja uudisloome, millest ainult üks teema oli varem kõlanud teatris.
Keda ja mida võib leida Märt Väljataga ühemeheantoloogiast ja mida on selles väljatagalikku?
Internetikasutajate hulgas leidub väga erineva tasemega digitaalse kirjaoskusega digitaalseid põliselanikke, digitaalseid immigrante ja kohanenud immigrante.
Runebergi auhinna teeb ihaldatavaks asjaolu, et hinnatakse ennekõike teose kunstiväärtust. Auhinna värskeim laureaat on Heikki Kännö romaaniga „Sömnö“.
Pärnu fotofesti mastaapsus näitab, et Pärnus on viimase 25 aastaga toimunud midagi pöördumatut, sinna on tekkinud püsiv ja arvestatav kunstiväli.
„Igaviku väravas“ on suurepäraselt subjektiivne film, milles kunstnik Julian Schnabel näitab, kuidas tema näeb van Goghi kunsti ja mida tema meelest tähendab olla kunstnik.
Animistlik maailmapilt on kätketud igapäevastesse lugudesse ja toimingutesse.
Cliff Martinez: „On mingi teistsugune kommunikatsiooni või loojutustamise kiht, mida muusika suudab väljendada paremini kui stsenaarium või kinematograafia.“
Kaarel Tarand, „Kus mõistus lõpeb, algab 2+2 maantee“
Mart Hiob, „Luik, haug ja vähk veavad vankrit“
Mihhail Trunin, „Poliitiline aktsioon Eesti moodi“
Mart Min, „Teadus on liigestest lahti“
Žanride mäng Soome kirjanduses
Art Leete, „Soome-ugri animism: otsides tänapäevaseid mudeleid“
Enn Kasaku „Paradoksid. Must auk mõtlemises“