Eestis on välja kujunenud väga suur umbusk mis tahes väljastpoolt juhitud rändepoliitika suhtes.
Mida rohkem maailmast teame, seda paremini teeme vahet, mis on oluline ning mis ebaoluline ja Eestile halb.
Vaidluses sotsiaalse konstruktsiooni üle on olulised kaks tegurit: miks on humanitaarteadus selle mõiste omaks võtnud ning miks on see teadustöös oluline.
Maailma kasutatavaim pestitsiid ja korporatiivne teadus Kas peame ootama lõplikku teaduslikku tõde?
Marju Lauristin: „Haridus peaks kujundama empaatiat ja raskete probleemide mõtestamise oskust, kasutades selleks ka kunstide ja meedia võimalusi.“
Ignar Fjuk: „Linn on jagamatu. Keegi peab linnateemasid koos hoidma. Ka ei tohiks ükski amet, veel vähem riigiasutus, linnas soleerida.“
Teherani XXXV rahvusvahelisel lühifilmide festivalil püüeldi rahvusvahelisuse poole, kuigi mõned dogmad jäid jalgu.
Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli loodud ansambel mängib vaataja tajuga ning pingestab seda kihilise ruumi ja sügavate pindadega.
Glüfosaadi keemiline olemus, leidumine keskkonnas ja inimorganismis ning toksilisus
Elin Toona „Mihkel, muuseas“ on tõsiste teemade kiuste üllatavalt lustlik teos.
Eestis ei kujuta vist keegi „Jazzkaart“ ette ilma Anne Ermita, kuid Berliinis 1964. aastal käima lükatud džässipidu sai oma esimese naiskuraatori Nadin Deventeri alles tänavu.
Ehkki otseselt katastroofi ju ei sünni – lavastuse finaalis on kõik tegelased elus ja üsnagi terved –, siis ometi veendume, kui õhuke on tänapäeva inimeste kultuuriline kaitsekiht.
Kuraatorinäituste seisukohast on „Keelesugulased“ vilets väljapanek, ent poliitilise relevantsuse seisukohast ideaalilähedane.
Muusika kuulamise näitamine on nii kohmetu ja veider, et kummalisel kombel ja vähem nartsissistlike karakterite puhul see ka mõjub muusika kuulamisena.
Eesti kirjandust tõlgitakse usinalt, kuid näiteks inglise keelde tõlgitud raamatuid on keeruline kätte saada.
„Hingake! Ärge hingake!“ võlu on just selles, et see näitab afišeerimata, kui ebaloomulik on harjumuspäratu liikumise järeletegemine.
Elin Toona: „Võib-olla olen kirjutanud sellepärast, et Eesti on mu muinasmaa ja need lood on minu muinasjutud.“
Susanna Leinonen: „Lavastuses „Ilge“ ei anta vastuseid, ent pakutakse hulganisti küsimusi, kusjuures sõnum on selge: esitan oma nägemuse, mida naised võiksid ühiskonnas saavutada.“
Marius von Mayenburgi „Monument“ on koomiline, aga seejuures traagiline. Kuidas mõjuda koomiliselt ilma nalja tegemata?
Indrek Hargla „Kolmevaimukivi“ lood on hästi kirjutatud, kuid ülemäära ettearvatavad.
Eesti mitmekülgse ehituspärandi mõõdistusjoonistesse on talletatud kultuuriajalugu. Eriti hinnalised on joonised hävinud ehitismälestiste puhul.
Eesti 1960ndate ja 1970ndate fotokunsti lipulaeva Stodomi fotomuuseumi näitus ei ole nii tihe kui Riia fotoklubi juubelinäitus – lätlaste tegevus oli ka igas mõttes intensiivsem.
Abhaasia on nagu Eestigi maailmas pisut kõrvaline koht ning mõlemat on karistatud suurte ja sõjakate naabrite ja ajast aega maad laastanud rüüsteretkedega.
EELK konsistoorium näeb ette uue lauluraamatu ilmumise 2025. aastal. Kuidas saavutada, et kirikulaul oleks ühtaegu kütkestav ja teoloogiliselt laitmatu?
„Linnal kui tervikul ei saa olla vaid üks idee“, intervjuu Ignar Fjukiga
Erkki Bahovski, „Tüdimus maailmast“
Neoliberaalne (tagasi)pööre hariduses
Ülo Niinemets, „Monsanto dokumendid I. Maailma kasutatavaim pestitsiid ja korporatiivne teadus“
Keele-elu: inimarengu aruanne selgekeelseks