Mihkel Muti mitmeid lõike on raske lugeda kõigil, kes on XX sajandi humanitaarteaduse arengusuundadesse natukegi süvenenud ja teaduse metodoloogiat õppinud.
Pealinna kerkivad rutakad uusarendused lähtuvad paljuski möödunud sajandi iganenud ideedest. Seetõttu on neil ka oht korrata vanu vigu.
Kui lõunaeesti ja liivi luule kestmisega ongi probleeme, siis ei peegeldu see mitte raamatute hulgas, vaid debüütide puudumises.
Tahame hästi elada ja palju tarbida, teha seda üksteise võidu aina kiirenevas tempos ja hoolimata retoorikast, armastusest laste ja lastelaste vastu, tegelikult külma kõhuga oma kallite järeltulijate arvelt.
Väga keerukas on tõmmata piiri, kus lõpeb autoritruudus ja kust algab kordus. Nii traditsioonilises kunstis nagu ooper töötab alati paremini hea kordus kui kistud originaalsus.
Lühike väärtuslik suvi on üks suur festival. Uue inimtõu festivalilooma pealetungist hoolimata peaks jääma ka omaette olemise reservaate, järelemõtlemise kaitsealasid.
Kuigi Läti ja teiste Balti riikide 1988. aasta otsustavad sündmused olid poliitilised, lisasid poplaulud ja -festivalid neile tähtsa mõõtme.
Üldluulepeo laval oli hulk kõige paremaid luuletajaid, kanti ette eesti kirjanduse ägedaimaid tekste, ja ikkagi mõjus see, nagu peetaks luulele matuseid.
Jõelähtmes pühitseti juulis värskelt restaureeritud kirikutorn ja kirikukell, vanim siin valatud ja üks viimaseid gootipäraseid kelli.
Oluline on, et Theatrumi lavastus ei muutu kordagi üdini traagiliseks, vaid säilitab vabastava naeru abil tasakaalu.
„Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ on hingetark, näitlejaid aujärjele aitav, vaatajalt kannatlikkust eeldav, ent seda tingimusteta väärt lavastus.
„Sinine mägi“ on aineselt ja vaimult muusikaline romaan, mida ei saa ümber jutustada ega teistesse meediumidesse tõlkida.
Tampere teatrifestivali peateemadeks olid seekord indiviidi iseseisvus ja aktivism, vastuhakk, mis seejuures peaks tuginema armastusele.
Spike Lee: „Kõigis oma filmides olen teinud katset ühendada armastus ja vihkamine.“
Mingit laadi tellimuslikkus on ajaloopildile olnud omane ajast aega, olgu siis otseselt riiklike konkursside ja ametliku patronaaži või mingi ähmasema ühiskondliku tellimuse kujul.
Luis Buñuel ja Salvador Dalí tegid filme just nii, nagu nõuab sürrealismi põhireegel – spontaanselt, ei mingit ratio’t!
Elo Järv pole kunagi näinud oma vanaisa Martin Järve, tema isa Eduard Järv hukkus, kui ta oli vaevalt kaheaastane, aga ta on elanud sisse nende pärandisse.
Silja Saarepuu: „Meie tööde kohatine kerge iroonia ei ole mõeldud moraalijutlusena. Oleme ise samasugused naerualused väikesed inimesed.“
Raul Oreškini tekstides liiguvad argised süžeed sageli reaalsest maailmast fantaasiaväljadele, Tartu tüübid esinevad väljamõeldud tegelikkuses.
Läänemerest on poolkogemata saanud ulatuslik pretsedenditu eksperiment, millest on väga palju õppida kõigil rannikumerede majandajatel.