Ehk pole kaugel aeg, mil Eesti eest jookseb väljakule mõni mustanahaline või teise põlve immigrant.
Autoritaarseid väärtusi kannavad endas vanem põlvkond ja töölisklass, noorte hulgas on toetus autoritaarsele populismile vähene.
Marina Davõdova esseekogumiku põhiväärtus on, et ta käsitleb nüüdisaegse Lääne-Euroopa teatri ja vene-nõukogude traditsiooni vilju ühises kontekstis.
Igale väikelinnale kulub ära tõsine kunstiprofessionaal, kes viitsib, jaksab ja tahab seal oma asja ajada, ning hinnaalanduseta tehtud nüüdiskunsti näitused.
„Tundmatu sõdur“ on soomlastele ammu tuttav, aga pärast Aku Louhimehe uut filmi eesti vaatajale endiselt pisut tundmatu.
Aku Louhimies: „Ajaloosündmustest rohkem huvitab mind inimene nende sündmuste keskel.“
Ingomar Vihmari lavastus on tekstitruu, mõjule pääseb Hugo Raudsepa 1932. aasta näidendi kummastav sõnakasutus, hüperboolne rahvapärasus, veidralt voolav musikaalsus.
Wolfgang Wagner: „Evolutsiooniliste selgituste kaasamine ei ole kohustuslik, kuid mõne probleemi uurimisel võib selgitusruumi avardumine olla kasulik.“
„Suvi“, „meri“ ja „Pärnu“ on paljudele sünonüümid. Hea linnaruum eeldab aga enamat kui turismiatraktsioonid – tugevat kesklinna.
Kui „Metsa forte“ publik saali jõudis, oli palm juba laval, aga Mati enam ei tulnud.
ENTA soovib esindada kõikide (ka hingelt) noorte teadlaste muresid, nende eest seista ja nende hääle kuuldavaks teha.
Kui Brno modernismi pärliks on Ludwig Mies van der Rohe luksusvilla Tugendhat, siis linna kujunemisel Kesk-Euroopa moodsa arhitektuuri tulipunktiks oli otsustav osa ehituskunsti suurkujul Bohuslav Fuchsil.
Haapsalu graafilise disaini festival on ennast sisse töötanud, kuid võiks kaaluda ka kõrvalekaldeid senisest praktikast ja esitada väljapanekuid temaatilisel printsiibil või isikuti.
Franz Kafka, Don DeLillo ja Ransom Riggs kasutavad visuaalseid materjale erineval moel ning see, kuidas ja mil määral foto mõjutab ja vormib ilukirjandust, on iga teose puhul erinev.
Eesti muusika nädal Torontos oli kohanemine kohaliku kuulamiskultuuriga.
Festivalil „Visioon“ oli tore näha, et džässiklassika pole midagi sellist, mida noored vaid kohustusliku koolilektüürina käsitleks.
EBU folgifestivali esinejate valikus peegeldub see, millistes ringhäälingute liitu kuuluvates raadiojaamades folgiga üldse tegeldakse.
Eesti tõlkeõitsenguga loodud semiootiline sügavus, keele ja kultuuri kokkutoomine omaenda eelsusega, sulaolekuga on midagi, mida on kerge mitte märgata, see saab märgatavaks siis, kui see on kaotsi läinud.
Daniel Tamm, „Jalgpall ja rahvuslus“
Margus Ott, „Tõlke ontoloogia“
Agnes Neier, „Fototehnika ja sõnakunst – kuidas foto vormib kirjandust“
Eesti Draamateatri ja Nargeni festivali „Metsa forte“
Eesti Kunstnike Liidu XVIII aastanäitus „Juubelikevad 2018“
Hülle Haabi ja Juka Käärmanni ühisnäitus Brīvības galerijas
Haapsalu graafilise disaini festivali näitus „Isikupära“
näitus „Tšehhi moodne arhitektuur – Bohuslav Fuchs“
Marina Davõdova raamat „Kultuur Zero. Ülestähendusi vene elust ja Euroopa lavadelt“