Väike viik ja suur vastasseis

Haapsalu graafilise disaini festival on ennast sisse töötanud, kuid võiks kaaluda ka kõrvalekaldeid senisest praktikast ja esitada väljapanekuid temaatilisel printsiibil või isikuti.

IVAR SAKK

XIV Haapsalu graafilise disaini festivali rahvusvaheline näitus „Isikupära“ ja ülevaatenäitus „Tänapäeva Läti plakat“ Haapsalu Linnagaleriis ja kultuurikeskuses kuni 1. VII, kuraator Marko Kekišev.

Haapsalu graafilise disaini festival (HGDF) toimub tänavu neljateistkümnendat korda. See tähendab, et festivali kuraatoril Marko Kekiševil on olnud piisavalt energiat, kuraasi ja jonni selle ürituse korraldamiseks. Formaat on paika loksunud: tegemist on kahe näitusega Haapsalu Linnagaleriis. „Isikupära“, mis on avatud teemanäitus kõigile disaineritele, ning ülevaatenäitus, mille kollektsioon on koostatud kas Eesti disainerite plakatitest või siis eri riikide tänapäevase plakati ülevaatenäitustest. Väljapanekus on olnud Hispaania (2010), Soome (2016) ja Poola (2014) plakat, sel aastal pakutakse Läti plakatikunstnike loomingut.

Isikupära leidmise raske tee

„Isikupära“ näituse formaat oli näituse alguspäevil vaba, julgustades disainereid välja panema katsetusi, otsingute tulemusi, mõttearendusi, intiimseid töid, mis olid nii-öelda sahtlisse vedelema jäänud. Arvestades sellega, et tüüpiline graafikadisainer on tubli klienditeenindaja, siis ei kippunud selline teemapüstitus toimima ning seepärast on kuraator valinud teema, millele keskendatud töid ta näitusele ootab. Sel aastal oli märksõna „dialoog“, aga näiteks eelmisel aastal Haapsalu-teema „Tšaikovski“ kui linna mainet kergitav ülemaailmselt tuntud helilooja. Sellise teemapüstituse puhul toimib alati nn Pavlovi koera efekt: kui 2014. aastal oli teema „Konflikt“, saabus seljatäis töid, mis kirjeldasid Venemaa ja Ukraina vastasseisu, 2015. aasta teema „Tulnukas“ tõi kokku teosed, mis kirjeldasid araabia pagulasi ja nende tõrjumist.

Selleaastane dialoogi-teema pole erand. Näitusel on väljas hulk töid, mille peamine karakteristik on klišee. Kaks portreed (tüüpiliselt profiilis), kaks kõrva, kaks kätt ja teisigi duubeldatud anatoomilisi detaile – neid ikka jagub. Kohal on ka klišeede kuningas – Michelangelo Sixtuse kabeli laemaali keskkohast pärinevad Aadama ja Jumala omavahel sirutuvad käed, mis kirjanduse väitel on maailma enamkasutatav kunstiajalooline tsitaat. Kõik need tööd on ju professionaalselt teostatud, nende puudus on vaid üks detail: igas maailma kunstikoolis soovitaks õppejõud üliõpilasele sellise töö esitamisel natuke veel kavandeid teha, et vältida esimest mõtet, mis selle teema puhul pähe torkab.

Dialoogi-teemale võib ju läheneda natuke laiemalt. Iseasi on see, et praeguses konsumeristlikus maailmas pole enam aega tegelda filosoofiliste mõtisklustega, vaid iga disaineri töötund kannab hinnasilti. Kas on nii, et neil, kellel on palju tööd, ei ole aega tegelda näituse jaoks mõtestatud (tasuta) eneseväljendusega, ning need, kel aega rohkem käes, suudavadki produtseerida vaid klišeemaigulisi teoseid? Ma ei oska hukka mõista ei ühtesid ega teisi. Naiivselt lootes, et graafilise disaini kogukonda saab kuidagimoodi konsolideerida, tuleb vist tunnistada, et praeguses fragmenteeritud maailmas on paralleelseid reaalsusi ning nende olemasoluga peab leppima. Kas kunstnike liit oma kevadnäitustega on jõudnud eri põlvkondade ja erinevate paradigmade kooseksisteerimisega leppimiseni?

Näitusel mõjuvad paremini tööd, kus dialoogi teemat on laiemalt käsitletud. Olgu siis kas või autori ja tehnoloogia, värvide ja vormide või yin’i ja yang’i dialoog. Rohkelt on eksponeeritud Venemaa disainerite ekspressiivseid töid. Poola klassikalisest plakatist pärit vabakäejoonistus koos käsitsi komponeeritud kirjadega on pärast rühmituse Ostengruppe plakatite rahvusvahelist tähelendu saanud pea et Vene graafikute lemmiktehnikaks. Toorest jõudu ja värskust lisavad need väljapanekule kindlasti. On aga ka näha, et vorm kipub muutuma eesmärgiks omaette ning mõte võib sealjuures jääda sekundaarseks.

Huvitav oleks näha personaalset kogu viljakamatelt tegijatelt, näiteks Margus Tamme plakatid väärivad omaette näitust.

Naabrilapsel pole saia

Läti plakati ekspositsioon on meile uudiseks. Nende kunstnikke, kirjanikke, disainereid ja arhitekte meil ei tunta. Hoolimata naabrusest, ühisest ajaloost ja isiklikest sidemetest, on siinne huvi Lätimaa vastu olnud suhteliselt leige ning praegu seotud peamiselt alkoralliga, mis on teemaks saanud alles viimastel aastatel ning „Positivuse“ festivaliga Salacgrīvas. Muidu on Eestis tavaliselt lõunanaabritesse suhtutud põhjendamatu üleoleku ja empaatia­puudusega, kuigi Läti on näide, mis meie riigi ja rahvusega võinuks juhtuda, kui Nõukogude okupatsioon oleks kestnud kas või kümme aastat kauem. Läti rahvuskehamisse on löödud tõsised haavad, mis veritsevad veel siiamaani, ning üldse on kangelaslik, et naabrid sellises olukorras on suutnud hoida oma keelt, kultuuri ja riiki.

Minu arust väljendub see ka Haapsalu ekspositsioonis. Kuraator Kekišev kirjeldas, kuidas fragmenteerunud ühiskonnas on päris raske leida kontakti ja ühist platvormi välisnäituse koostamiseks. Mitmed noored kunstnikud on riigist lahkunud ning neil pole erilist missioonitunnet kodumaa esindamiseks, vanad on karpi tõmbunud ning ei tea ega tahagi teada eriala seisust ja nostalgitsevad vanade heade aegade teemal. Töötavad keskealised ei leia aega ega tahtmist kogukonna kooshoidmiseks. Ühist platvormi ei ole, ei ole ka erialast loomingulist liitu, kuhu mingigi teave võiks koonduda. Uue euroliidu andmekaitseseaduse alusel ei ole võimalik Läti disainerite liidu veebilehelt leida isikute meiliaadresse ja telefoninumbreid, sest enam delikaatseid isikuandmeid avalikustada ei tohi.

Veidi lahjendatult võiks eelkirjeldatu kehtida ka Eesti kohta. Aga kuraator on siiski suutnud leida isiklikke kontakte (institutsionaalsed ei toimi üldse) ja kaheksakümmend Läti praegusaegset (näitus hõlmab aastaid 2014–2018) plakatit kokku saanud. See komplekt on muidugi kõikehõlmav, seinast seina, sisaldab päris palju tellimustöid etableerunud institutsioonidele, nagu filmikompaniid, riiklikud kultuurifirmad (rahvusraamatukogu, riigiooper), aga ka vähemal määral sealsete algatuste kajastusi ning omaloomingut. Kooslus on ebaühtlane. Päris palju on lääne kommertsi mõjul tehtud odavtoodangut, nagu Hollywoodi kaanonite järgi tehtud filmiplakatid, mida meil enam näitusele välja panna ei söandata. Samas jäi silma isikupäraseid illustraatoreid, kes oma loomingut on plakatiformaadis vormistanud (Raitis Kalniņš, Reinis Pētersons, Roberts Rūrāns). Sellist illustratiivset suunda kohtab Eestis hulga vähem. Oli ka Šveitsi modernismi (Raimonds Vindulis), rahvuslikku art déco’d (Egils Mednis, Gatis Vanags), kahetuhandendate formalismi (Mārtiņš Ratniks) jm.

Kuuldavasti olid näituse avamisel viibinud Läti plakatitegijad ka ise huvitatult avanenud pilti vaadanud ning konstateerinud, et Lätis pole sellist ülevaatenäitust toimunud. Eestlas(t)e koostatud näituse tulevik on Riias välja panduna esitleda naabritele nende plakati praegust seisu.

Läti plakati kooslus on ebaühtlane, kuid sealt jääb silma isikupäraseid illustraatoreid nagu Raitis Kalniņš.

Kuidas edasi?

HGDFi kui ühe vähese kodumaiseid graafikuid ühendava platvormi jätkusuutlikkus on oluline. Formaat on ennast sisse töötanud, kuid võib-olla võiks kaaluda mõningaid kõrvalekaldeid senisest praktikast: esitada väljapanekuid temaatilisel printsiibil, näiteks Eesti klubiposter (noored ei taha enam varem eesti keeles kodunenud sõna „plakat“ tarvitada, aga sellist anonüümset loomingut kohtab linnakeskkonnas palju), ja kas või Eesti tüpograafiline plakat. Ehk võiks pakkuda silmapaistvamate autorite isikuväljapanekut. Huvitav oleks näha personaalset kogu viljakamatelt tegijatelt, sest neid meil jätkub, kui nimetada mõnda juhuslikku: Margus Tamm, Martin Rästa, Uku-Kristjan Küttis, Norman Orro, Martin Pedanik jt. Ehk tooks see kokku ka selgemalt fokuseeritud publiku, kellele võiks isegi midagi salongilaadset pakkuda mõne presentatsiooni ja loenguga. Sel aastal langes HGDFi avamine kokku Haapsalu veinipäevadega ning selle tõttu astus galeriist läbi tavalisest rohkem kõrgendatud meeleolus vaatajaid. Kuid veelgi selgem fookus tänapäeva kodumaisele loomingule tuleks HGDFile kasuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht