Leonhard Lapin: „Kui oled millestki huvitatud ja tahad midagi, siis tee seda niikaua, kui tahtmine üle läheb.“
Albert Trapeeži luules on elusust, mitmesse suunda vaatavust, (enese)irooniat, sest ta on rohkem inimene kui kirjanik või lahterdatud looja.
Londoni raamatumessil ühise õnnestunud etteaste teinud Balti riigid võiks teinegi kord koostööd üritada.
„Portugalis“ saab keskenduda ka nähtamatutele seostele, jälgida, kuidas tekivad hoopis uued tõsiasjad, kuidas kaadri taha kasvab täiesti uus maailm oma mängureeglite, esteetika ja eetikaga.
Kui nn kõvade teaduste tulemuste siire võib olla kiire, otsene ja väljendatav Exceli tabelis, siis harvesterist tabatud teadlaskonna panus ühiskonna inimväärsena hoidmisel mõõdetav ei ole.
Tartu ülikooli rektorikandidaatide Toomas Asseri ja Margit Sutropi vastused Sirbile rektorivalimiste künnisel
Võib öelda, et maraton on justkui vastupanuruum, kus tasakaalustatakse valitsevaid kultuuritöö mustreid, asetatakse rõhk vahevariantidele ja harjutatakse publikuna empaatiat ning solidaarsust.
Õhus on Richardit, mis muud, või seda, mis teeb selle näidendi mingites olukordades ja ärevatel aegadel paeluvaks ning sunnib ikka ja jälle käsitlema kurjuse ja võimu teemat.
Nora Ikstena romaan „Emapiim“, ema ja tütre lugu 1980. aastate Nõukogude Lätis, paelub lugejaid ka märksa kaugemal.
Torontos töötanud eesti arhitektide looming ja elulood toovad kodu-Eestisse tüki vähe teatud ajalugu. Pilt on kirju, aga muljetavaldav.
Ajaloolase esmane ülesanne on mõista, mitte kohut mõista. Vihkamine, mida Tarvel nii raamatu motos, sissejuhatuses kui ka põhitekstis väljendab, ei ole hea teejuht.
Pragmaatiline maailm tugineb kasumil, intellektuaalne maailm aga väärtustel, ühe väikese riigi ja keele püsimine pole võimalik ainult kasumit taga ajades.
Kristina Sabaliauskaitė: „Kas leidub mõni kirjandus-, kunsti- või muusikateos, mida kõigis kolmes Balti riigis peetaks omaks?“
Oleme iseenda kratid, kes annavad endale ise ülesandeid, viimaks ellu oma tahtmisi ja soove, mille taga on inimlik igatsus.
Märkmed kirjanduslikult maailmareisilt kinnitavad, et residentuurid ja festivalid on nii autori kui ka lugeja elus võrdlemisi kasulikud.
TMW seab ikka uusi standardeid ja laieneb, kuid tuleb olla ettevaatlik, et mitte omaenda edu ohvriks langeda.
„EstLitFest“ tutvustas neile, kes polnud enne Eesti kirjanduskontinendile jõudnud, seda maad hästi ning poolpimedatest keldriruumidest tagasi igapäevavalgusesse ronides võttis külastaja kaasa ka midagi uut.
Lavastuse esimese nelja-viie minutiga tantsitakse justkui kiirkerimisversioonis ette kogu Strindbergi „Preili Julie“ – mänglevast ja peibutavast algusest verise lõpuni.
Juba algusest peale oli eesti etnoloogiateadusel juures tuntav ideoloogiline komponent teenida nii teadust kui ka rahvust.
Tegemist on järjekordse tõestusega, et kaasaegne, eriti ühiskonnakriitiline, kunst tuleks uuesti leiutada, et see ei mõjuks iseenda paroodiana.
Juliette Binoche: „Minu eesmärk on pidevalt teiseneda – loomingu mõtegi on ju seista silmitsi millegi tundmatu ja uuega.“
Filosoofide arvates tekitab külm taibukust ja söakust, samal ajal ka uimasust ja kiretust.
Vabariiklik mõõduvõtmine on täiesti möödapääsmatu õppeplatvorm nii kuulajatele kui ka osalejatele ning järgmist kooriproovi alustab konkursi seljatanud koor aste kõrgemalt.
Miks on vaja hakata mõtlema uues mõõtkavas ehk keskenduda konkureerimise asemel koostööle ja asendada probleemidele reageerimine nende ennetamisega?
Tallinn Music Week on tõestanud end tulevikku vaatava muusika majakana nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.
Otso Kantokorpi, „Valge album nr 1.264.318“
Tiiu Kuurme, „Tom Sawyeri planguvärvimisefekt“
Kaks rektorikandidaati: prof Toomas Asser ja prof Margit Sutrop
Albert Trapeeži „Kollased sandaalid“
2 × Enn Tarveli „Eesti rahva lugu“
Näitus „Riik ei ole kunstiteos“