Kaks kandidaati

Tartu ülikooli rektorikandidaatide Toomas Asseri ja Margit Sutropi vastused Sirbile rektorivalimiste künnisel

MARGUS MAIDLA

Tartu ülikooli rektori valib viieks aastaks valimiskogu, millesse kuuluvad nõukogu, senati, valdkondade nõukogude ja üliõpilasesinduse liikmed ning professorid ja juhtivteadurid, kelle töökoormus ülikoolis on vähemalt 20 tundi nädalas.

Valimiskogu valib rektori valimiskoosolekul 26. aprillil kell 12 peahoone aulas. Viieks aastaks valitava uue rektori ametiaeg algab 1. augustil 2018.

Palun nimetage peamised põhjused, miks nõustusite kandideerima Tartu ülikooli rektoriks.

Toomas Asser: Kandideerin kahel põhjusel. Esiteks on mul soov arendada ülikooli, kõrgharidust ja teadust, mida olen seni saanud teha arstiteaduskonna dekaani ja ülikooli nõukogu liikmena. Tunnetan hästi ülikooli tervikut ja tasakaalukohti. Soovin viia elu edasi, rakendada oma teadmisi ja kogemusi, mis on kogunenud lisaks erialasele tööle kirurgina. Ees on ootamas huvitavad ajad, kui osa ülikooli ees seisvatest väljakutsetest on suhteliselt uued ja teised igavikulised. Suhteliselt uue väljakutsena pean silmas seda, et ülikoolidel on kehtiva rahastamise skeemi juures väga suur vabadus teha ise otsuseid ja need otsused peavad olema targad ja head. Igavikuline küsimus on akadeemilise järelkasvu eest hoolitsemine, et parimad tahaksid valida akadeemilise karjääri Tartu ülikoolis ja et me selle otsuse järel suudaksime neile ka motiveeriva töökeskkonna luua. Märksõnadeks on seejuures näiteks karjäärimudel, doktorandi sissetulek ning kaugemale vaadates – doktorantide staatus.

Oma osa oli muidugi ka kolleegide õhutamisel, toetusel ja nende usul ja usaldusel, et ülikooli tippjuhina suudaksin just mina rahvusülikooli hea käekäigu eest parimal moel seista.

Margit Sutrop: Eelmistel valimistel saadud suur toetus näitas, et on palju neid, kes jagavad minu seisukohti ülikooli arengu kohta. Nende inimeste ootusi ei saa petta. Usun, et suudan liita ülikooli seesmiselt tervikuks ning seista ülikooli huvide eest ka riigi tasandil.

Toomas Asser ja Margit Sutrop.

Tartu ülikool

Palun nimetage peamised vajakajäämised, mis paistavad praegu silma rahvusülikooli arengus või seisukorras.

Sutrop: Olen oma valimisprogrammis1 toonud välja 16 sõlmkohta, mille lahendamisest sõltub ülikooli areng. Jagasin need viide ossa: õpe, teadus, ühiskonna teenimine, inimesed ja organisatsioon, juhtimine. Selgitan, mis võiks juhtimises olla teisiti.

Pean oluliseks, et juhtimine oleks strateegiline, kaasav ja väärtuspõhine. Juhi amet ei ole ülikoolis kuigi populaarne. Ei rektori, dekaani ega instituudi juhi kohale ole meil enamasti erilist konkurssi. Ühelt poolt on see seotud sellega, et akadeemiliste töötajate esmane valik on pühenduda teaduslikule uurimistööle või õpetamisele ja juhtimine on vaid kõrvaltegevus. Teisalt võib siin olla tegemist (kuri)kuulsa võimu ja vaimu vastandamisega. Juhtimist mõistetakse kui akadeemilise vaimu piiramist. Akadeemiline vaim on vaba ja ta ei taha, et keegi teda käsutaks ja ütleks, mida ta tegema, mõtlema või ütlema peab.

Kui koostasime ülikooli juhtimise head tava, mõistsin, et paljud ei ole kogenud juhtimise teist tähendust, et juhtimine võib olla ka eestvedamine või teenimine, tingimuste loomine organisatsiooni liikmete eneseteostuseks.

Kui vaadata ülikooli struktuuriüksuste juhtidele antud tagasisidet (nt töörahulolu küsitlustes), siis tegelikult oodatakse ülikoolis juhtidelt siiski päris palju – heade töötingimuste loomist, ressursside väljavõitlemist, õiglasi personaliotsuseid, tagasisidet oma tööle, visiooni ja arengu toetamist. Seega on juhtidel väga suur vastutus. Pean oluliseks, et ülikoolis hakataks väärtustama rohkem sellist juhtimist, mis lähtub meie kokkulepitud väärtustest. Et olulised otsused oleks konsensuslikud ja otsuste tegemisel arvestataks, milline on nende mõju eri osalistele. Kõik algab aga sellest, et tuleb anda juhtimisele teistsugune sisu.

Asser: Olulisi vajakajäämisi ei ole. Parandamist vajab eeskätt strateegiline juhtimine, et osata ette näha muutusi ühiskonnas ja olla muutuste juhtijaks, mitte hetkeolukorrale reageerijaks.2

Kuna riik on hariduse tegevustoetuse ja teaduse alusfinantseerimise raha kasutamise sisu delegeerinud ülikoolidele, tuleb meil endil välja arendada põhimõtted, mis tagavad kõrghariduse ja teaduse arengu Eesti ühiskonna huvides.

Viimasel ajal räägitakse palju ettevõtete ja tööandjate ootustest kõrgharidusele, rahvusülikoolil lasub aga kaalukamgi vastutus – prognoosida ühiskonna vajadusi 10–15 aastat ette ja vastavalt sellele juhtida kõrghariduse suundumusi.

Palun nimetage peamised eesmärgid. Mille poolest viie aasta pärast, kui lõpeb teie rektori ametiaeg, on Tartu ülikool teistsugune?

Asser: Eestis on vaja lahendada doktorantide staatusega kaasnev ebamäärasus, mis praegu halvab noorte akadeemilise karjääri valiku. Doktorandid on üliõpilase staatuses, sissetulekuks vaid doktoranditoetus ja stipendiumid. Tegelikkuses on doktorandid magistrikraadiga spetsialistid, kes teevad teadustööd ning peavad saama palka koos kaasnevate sotsiaalsete garantiidega. Pakun lahenduseks, et doktoriõppesse vastuvõetud asuvad ülikoolis tööle nooremteaduri tähtajalisel ametikohal, mille jätkumine sõltub iga-aastase atesteerimise läbimisest ja arvestab ka erialade erinevust. Ümberkorraldus üliõpilase staatusest töövõtjaks vajab üleminekuaega, kuid selle sammu mõju Eesti edule oleks hindamatu.

Väikese riigi ja rahva arengu ja edenemise garantiiks on koostöö. Tartu ülikool on koostööle suunatud eestvedaja. Koostöö Eesti riigi ja ühiskonna, ülikoolide ja ettevõtetega ning meie partnerülikoolidega välismaal võimaldab Tartu ülikoolil edukalt juhtida ja eest vedada ühiskonna teadmuspõhist arengut. Ülikooli vastutus on juba praegu üle-eestiline, me oleme peale Tartu ka Narvas, Pärnus ja Viljandis. Haridus- ja teadusministeeriumiga tuleb saavutada kokkulepe kõikide Eesti ülikoolide regionaalsete kolledžite rolli ja selle täitmiseks vajalike lisaressursside kohta.

Analüüsime ootusi ja võimalusi laiendada ülikooli tegevust Tallinnas, ennekõike neis valdkondades, kus on võimalik pakkuda innovaatilisi lahendusi ülikooli sihtrühmade ootuste täitmisel ja riigi prioriteetsete valdkondade arendamisel. Tartu ülikool on Eesti rahvusülikool ning Tallinna ülikoolid on meie partnerid: me peame ja saame töötada ühiselt Eesti ülikoolihariduse jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi kindlustamiseks.

Tartu ülikool on ka viie aasta pärast, minu rektorina töötamise ametiaja lõpus Eesti vabariigi rahvusülikool, suurepärane töö- ja õpikeskkond ning arengu eestvedaja. Peamine erinevus võrreldes praeguse olukorraga on riigi ja ühiskonna märkimisväärselt suurem toetumine ülikooli ekspertiisile ühiskonna arenguliidrina.

Sutrop: Loodan, et viie aasta pärast minu rektoriajale tagasi vaadates öeldakse, et sel ajal tugevnes universitas’e positsioon Eestis ja maailmas, ülikool muutus ühiskonnas nähtavamaks, et teadus ja kunstid õitsesid, teadlastel tekkis palju säravaid ideid, mis leidsid toetamist ja arendustöö käis täie hooga; eri valdkondade teadlased ja ülikoolivälised partnerid leidsid palju koostöökohti ja interdistsiplinaarsus muutus enesestmõistetavaks nii teaduses kui ka õppes.

Kas tselluloositehas peaks teie arvates kerkima Emajõe äärde? Või kuhugi mujale? Miks?

Sutrop: Meie keskkonnateadlased on oma eelhinnangutes riigi algatatud eriplaneeringule lähtunud analoogsete tehaste keskkonnamõjude mustrist Põhjamaades ning selle alusel on selge, et mõjud Tartule, Tartumaale, Emajõele ja Peipsile on ilmsed ja negatiivsed. Neid eksperdihinnanguid tuleb arvestada.

Teiseks, kuna tehase rajamine mõjutab oluliselt nii piirkonna elukvaliteeti kui keskkonnaseisundit, siis ei saa olla võimalik, et otsuste tegemisel ei ole otsustav hääl kohalikel omavalitsustel. Praegusel juhul on rikutud kaasamise head tava.

Arutelu ei peaks olema suunatud sellele, kas ehitada või mitte Emajõe vesikonda, vaid sellele, millise suurusega tehast või tehaseid rajada ning kuidas võtta kasutusele alternatiivsed, innovaatilised ja keskkonnasõbralikud tehnoloogiad, mis on suunatud puidu kõigi komponentide maksimaalsele ärakasutamisele ja energiatõhususele.

Asser: Otsus tehase rajamise kohta peab olema avalik ja tõenduspõhine. Selleks tuleb teha asjakohased uuringud, aga kuna uuringute rahastajateks on tehase planeerijad, siis peab tagama, et uuringu lähteülesande koostamine ei oleks mitte rahastaja dikteerida, vaid avalik.

Uuring ei pea vastama ainult küsimusele, kas tehase rajamine on seaduste nõuetele vastav ja kas sellest on oodata majanduslikku kasu. Põhiküsimusi, mis on minu jaoks vastuseta, on vähemalt kaks ja neile ootan uuringult vastuseid.

Esiteks, milline on tehasest tulenev püsiv keskkonnakoormus nii Emajõele kui ülejäänud ümbruskonnale ehk kas Eesti loodus saab selle aastakümneid toimiva lisakoormusega hakkama.

Teiseks peab uuring vastama küsimusele, kui suur on risk keskkonnale olukordades, kui tekib kriis tehase tavapärases töös, olgu selleks siis näiteks püsiv elektrikatkestus või olulised häired puhastusseadmete töös.

Kuni selle uuringu tulemused ei ole selgunud ega avatud kriitilisele analüüsile, ei ole valitsusel tõendus­põhist alust sellega edasi liikuda.

Kas Tartu ülikool peaks vastutusvaldkondade jaotuse alusel hakkama tegelema tehnikateadustega? Ja tehnikaülikool arstiteadusega (või meditsiinitehnoloogiaga)? Miks?

Asser: Sellele küsimusele ei ole jah-ei-vastuseid. Vastutusvaldkondade mõiste Eesti ülikoolihariduses on kehtinud viis aastat ja see on õige aeg, et üle vaadata nii vastutusvaldkondade jaotus kui ka selle jaotuse sisu. Olen valimisplatvormis rõhutanud, et kõrghariduse rahastamismudel tuleb üle vaadata ja siduda vastutusvaldkondadega. Praegu ei ole see seos piisavalt argumenteeritud. Pean vajalikuks, et kui ülikool kannab valdkonna arengu eest vastutust, saab ta vastutuse realiseerimiseks ka vahendid.

Meil on vaja ka paremat ettekujutust sellest, missuguse kõrgharidusega töötajaid vajab Eesti ühiskond ja majandus lähema mõnekümne aasta jooksul. Selleks aga on ilmselt aeg uuesti saavutada ühe laiapõhjalise katvusega universitas’e kõrvale tugevate spetsialiseeritud ülikoolide tervikpilt.

Peamine ülesanne on tervikpildi nägemine ning just õppekavade arvu vähendamine, nii igas ülikoolis kui ka ülikoolide vahel dubleerivalt.

Tartu ülikooli juhtivas rollis ühiskonna tehnoloogiliste arenduste eestvedajana ei kahtle ilmselt keegi, seega oleks kohane ka vastavate õppekavade tunnustamine ministeeriumi poolt. Loomulikult on Tallinna tehnikaülikoolil meditsiinivaldkonna tehnoloogilise arengu suunamisel tunnustust vääriv roll, aga Eesti-suguses väikeriigis raviõppe mitmesse kohta killustamise põhjendamatust mõistame küllap kõik.

Sutrop: Oluline on, et tehnikateaduste asemel räägib Tartu ülikool tehnoloogiate õpetamisest. Tehnoloogiline innovatsioon on Eesti ühiskonna ja majanduse arenguks väga tähtis, mistõttu ei peaks tehnoloogiate õpetamine piirduma vaid ühe ülikooliga. Tartu ülikoolile on seadusega pandud kohustus pakkuda teaduse ja tehnoloogia arengule tuginevaid kõrghariduse omandamise võimalusi. Tartu ülikool ei soovi hakata tegelema millegi uuega, mis seni pole olnud tema pärusmaa, vaid soovib kanda vastutust tehnoloogiate arendamisel ja õpetamisel. Tartu ülikool kannab juba vastutust õppekavagruppides, mille alla kuuluvad geeni- ja biotehnoloogiad, geotehnoloogia ja kosmoseteadused, ravitehnoloogia ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad.

Soovime saada juurde vastutust tehnika, tootmise ja tehnoloogia õppekavagrupis, mille alla kuuluvad keskkonnatehnoloogia, robootika ja nanotehnoloogia, milles TÜ on tugev ja kus me oleme teadus- ja arendustegevuse rahvusvahelistel hindamistel saanud väga häid hinded. Me ei taha võtta TTÜlt ära inseneride ja tehnikateadlaste järelkasvu koolitamist, aga tänu tugevale loodus- ja täppisteaduslikule taustale saame anda oma panuse ka tehnika ja tehnoloogia erialade õpetamisse. TÜ potentsiaali täiel määral ärakasutamine peaks olema riigi huvides.

TTÜ ambitsioon saada vastutus meditsiini alal ei ole aga põhjendatud. Arstiõpe on väga kallis ja nõuab suuri investeeringuid ning seetõttu oleks sellega tegelemine veel ühes ülikoolis ebamõistlik ja selge ressursside raiskamine. Toetan aga seda, et Tartu ülikool ja Tartu ülikooli kliinikum teeksid veelgi tihedamalt koostööd Tallinnas asuvate haiglatega ning et kliinilisse õppesse oleks kaasatud ka Tallinna haiglates töötavad arstid-õppejõud.

1 Margit Sutropi valimisprogramm https://www.ut.ee/sites/default/files/www_ut/margit_sutropi_valimisprogramm_2018.pdf

2 Toomas Asseri valimisplatvorm https://www.ut.ee/sites/default/files/www_ut/toomas_asseri_valimisprogramm.pdf


Prof Margit Sutrop on PhD kraadi kaitsnud 1997. aastal Saksamaal Konstanzi ülikoolis, töö teemaks oli „Fiktsioon ja kujutlus: ilukirjanduse antropoloogiline funktsioon“ („Fiction and Imagination: The Anthropological Function of Literature“).

Margit Sutrop on humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan, Tartu ülikooli eetikakeskuse looja ja alates asutamisest selle juhataja, samuti on ta filosoofia ja semiooti­ka instituudi praktilise filosoofia professor. Ta on Academia Europaea liige.

Margit Sutropi viimane 1.1 taseme teadusartikkel on ilmumas koos kaasautoritega 2018. aastal: Ellen-Marie Forsberg, Frank O. Anthun, Sharon Bailey, Giles Birchley, Henriette Bout, Carlo Casonato, Gloria González Fuster, Bert Heinrichs, Serge Horbach, Ingrid Skjæggestad Jacobsen, Jacques Janssen, Matthias Kaiser, Inge Lerouge, Barend van der Meulen, Sarah de Rijcke, Thomas Saretzki, Margit Sutrop, Marta Tazewell, Krista Varantola, Knut Jørgen Vie … Mira Zöller, Working with research integrity – guidance for research performing organisations: The Bonn PRINTEGER Statement. Science and Engineering Ethics, 10.1007/s11948-018-0034-4, (2018).


Prof Toomas Asser kaitses 1987. aastal doktorikraadi (meditsiinikandidaat) Moskvas Burdenko-nimelises neurokirurgia instituudis. Töö teemaks oli „Talamuse doseeritud termokauteriastsioon: kolde morfoloogia, lokaalse ajuverevoolu muutused ja kliinilised tulemused“ („Термокаутеризация вентролатерального ядра зри­тель­ного бугра: морфология очага, изменения местного моз­гового кровотока и кли­ни­чес­кие результаты (экспери­ментально-клиническое исследование“).

Toomas Asser on Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise meditsiini instituudi neurokirurgia professor, samuti Tartu ülikooli närvikliiniku juhataja alates 1. I 1996. Ta on Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Toomas Asseri viimane 1.1 taseme teadusartikkel ilmus 2017. aastal koos kaasautoritega: S. Saar, M. Sokirjanski, L. K. Junkin, J. Laos, A. L. Laar, I. Merioja, U. Lepner, L. Kukk, A. Remmelgas, T. Asser, K. Innos, J. Starkopf, P. Talving, (2017), Evolution of severe trauma in Estonia comparing early versus established independence of the state. European Journal Of Trauma And Emergency Surgery, 43 (6), 791−796.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht