Punk nõudis oma põlvkonnale vahepeal reedetud ja kaduma läinud muusikat tagasi. Rokkmuusikalt tuli ära võtta erilisuse, üleoleku aura: „mitte kellelgi ei ole õigust olla staar“.
Punki ei tasu üle politiseerida. See ei olnud 1980ndatel eesmärgipärane liikumine vaba riigi loomiseks, vaid eelkõige vabadus iseeneses, kandudes tollal võimsalt ühiskonda.
Kui läänes punkarite keskmine iga aastatega tõusis, siis Eestis oli punk nõukogude ajal teismeliste mäss, keskkooliõpilaste spontaanne protest „arenenud sotsialismi“ surutise ja umbsuse vastu.
Alam- ja ülemklass on kerged tekkima ja hermetiseeruma, moodustamani Nõukogude korraga analoogse olukorra, kus ülemklass elab hoopis teises maailmas kui lihtrahvas.
Kui sa ei ole meie poolt, oled sa meie vastu – otse või kaude arvatakse puukallistajateks kõik puidurafineerimistehase vastased.
Internetifoorumites nimetatakse tudovlasi ka iidse aja omadeks ja väidetakse, et Valgevene president Alaksandr Łukašenka isiklikult on nad ära keelanud.
Hasso Krull on luulearvustajana ennekõike teenäitaja, õpetlik ja varjunditäpne kirjeldaja, kurja karvustamist tal peaaegu ei kohtagi.
HTMi veerg
Kristel Laur: „Ei aita ainult heast tehnikast, oskustest ja suurepärasest silmast, dokumentaalfotograafias on vaja saavutada pildistatuga usalduslik suhe.“
Variuse „Vihmapiisad ja kuupaiste“ näitab, kui veenva kompositsioonitajuga ning seejuures materjali lausa hulljulge käsitleja on olnud autor ja lavastaja Heidi Sarapuu.
Tartu Sadama kvartali arhitektuurivõistlus on küll lõppenud, aga töö alles algab. Tõhus tervik sünnib järjepidevusest ja selgest visioonist.
Kui aasta keeletegu võiks mõõta mingi tingühiku järgi, siis see võiks olla „püsimine ilusa eesti keele juures“, täpsemini „sees“.
Olla tunnustatud literaat on ikka veel haruldasem kui olla süüdimõistetud kriminaal. Täiuslikus ühiskonnas võiks olla vastupidi.
Tõnu Õnnepalu: „Kiitke ja kuulutage oma armsaid raamatuid, raamatud ise on tummad, neil enestel ei ole häält, nende ainus hääl on lugejate hääl!“
Jan Assmanni kosmoteism ja kannatlik meel
Juta ja Albert Eskeli loominguaastaid on jäänud tähistama uuenduslik vormi- ja materjalikäsitlus ning eesti kunstis pärast sõda esimest korda heaks kiidetud mõiste – eksperimentaalsus.
„Hipide revolutsioon“ pole ühelegi näitlejale põhjapanev õnnestumine, ent on suur võit Ugalale kui loomingulisele kollektiivile.
Jüri Kermik: „Nõukogude disaini lääne omaga võrreldes arutletakse tihti, mitu aastat oleme neist maas, ent väga paljudes asjades on eesti disain olnud ettekuulutav.“
Arno Saar: „Algul pildistasin punkareid huvitava välimuse pärast, nende lugude kuulmise järel aga sellepärast, et nad ajalukku alles jääksid.“
Lavastuses „Loodusjõud“ esitletud infoühiskonna inimesed on kodutud.
Iga ühiskond vajab mingit ideoloogilist sideainet, mis teda koos hoiaks, ühist keelt ja jagatud väärtusi.
Sean Baker: „Soovisin näidata, et inimesed suudavad kogeda rõõmu, naeru ja nalja hoolimata sellest, et elu on raske.“
Süvaõpe, mis andis varem paljudele tulevastele õpetajatele vajalikud muusikalised oskused, on toodud ohvriks ühtsuskooli põhimõttele.
Dokfilmis „Enam kui elu“ on püütud säilitada kuldset keskteed korraliku ehk kassa- ja levikõlbuliku dokfilmi ning filmi aineseks oleva pungi-ideoloogia vahel.
Pungifotograaf
Eesti parim esilaulja kultuuridokumendis
1980. aastatel lavastatud disain
Hasso Krull, „Tont ja vanapaganad. Jan Assmanni kosmoteism ja kannatlik meel“
Reamees matjate kompaniis. Intervjuu Tõnu Õnnepaluga
Art Leete, „Hämaruse rahvad. Tudovlaste tinanööbid“
Ugala teatri ja R.A.A.A.Mi „Hipide revolutsioon“
mängufilm „Lady Bird“
Juta ja Albert Eskeli mälestusnäitus „Koos läbi muutuva skulptuuri“
Von Krahli teatri „Loodusjõud“
Pikk tee kodanikurahvusluseni