Seni, kuni meedias ei saavutata soolist tasakaalu, on lootusetu eeldada, see juhtub ühiskonnas tervikuna.
Raaljuhitud protsessid1 enamasti füüsilises ruumis ei kajastu. Kuidas rakendada digiteadmised nii, et see ei tähendaks vaid konverentsilaua või kohvikutooli alla integreeritud pistikut?
Nahakunstnik mõtleb end meeleldi elukunstnikuks, kes annab nahale uue hingamise.
Lennart Mänd: „Teistsugusus tuleb ära kasutada: headele tehnilistele oskustele oleme lisanud disainmõtlemise.“
Materjal suunab käega mõtlejat, meelitab dialoogile. Isegi kui protsess on kontrollitud, jätab juhus otsad avatuks, andes võimaluse peegeldada endas inimlikku ebatäiuslikkust.
Kalaranna arhitektuurivõistluse võidutöö on nüüdisaegne ja kõrge tasemega, kuid rannaga ei haaku ning majadevaheline ruum on kramplik ja ühetaoline.
Lauri Mälksoo: „Ei ole tegelikult nii, et Venemaa on ekstra agressiivne ja teised rahuinglid.“
Argikoomikast ja -absurdist saab Renate Keerdi lavastatud „Vaimukuskussis“ märkamatult helge lõpukõlaga argitraagika.
Laureaadid kuulutatakse välja 27. märtsil teatripäeva peol Viljandi Ugalas.
Pärt Uusbergil on julgust olla publiku ees vaikusega omavahel, iseenda mõtete kiusata ja painata.
Hüplik edasiarendus improviseeritud kõnest Kassari rahvamajas 19. veebruaril, kui mul oli au vastu võtta Jaan Krossi kirjandusauhind näidendi „Taevast sajab kõikseaeg kive“ eest.
Ülle Kirss: „Hääleprobleemide tekkimise taga on lauljale ebasobiv repertuaar, tolmune või suitsune õhk, stress, aga ka viirusnakkused.“
Inimese vanus ei anna infot tema vaimse võimekuse taseme kohta, vana inimese vaimne võimekus võib olla parem kui mõnelgi noorel või keskeas inimesel.
Et võimalikult tõhusalt käsitleda vananemisega seotud haigusi, on eelkõige vaja tunda normaalse vananemise mehhanisme.
Plastikut hakati ehtekunstis kasutama juba 1960ndatel, aga Sofia Halliku teosed mõjuvad Eestis värskelt.
Kontsert „Alternative Energy“ tõi kohale rohkearvulise publiku ja paljud näod olid juba tuttavad eelnenud õhtul toimunud iseseisvuspäeva vastuvõtult.
Kahtlasel kombel on Aki Kaurismäe ja Martin Scorsese uudisteosed aia taha läinud, kuid on siiski jumala armust lapsukesed. Kas need režissöörid on hakanud end teiseks tegema või on võitlusest loobunud?
Veebruarikuu kontserdisarjade ja kavade puhul on tunda, et tegeletakse publikuga ja püütakse mõelda, kuidas kontserte serveerida.
„Première’i“ seekordsed täiesti erisugused lavastused rõõmustasid nii etendusõhtu terviklikkuse kui ka siinse tantsuteatri mitmekesisusega.
Tanel Veenre essee „Käsikaudu laetud patarei“
Maarja Unduski „Nahakunst eetika ja esteetika ristteel“
Merle Karro-Kalbergi „Kavandatav Tallinna linnaruum vastab nõuetele, kuid on igav ja ühetaoline“
„Mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust“
Kalaranna arhitektuurivõistluse võidutööd
Elo Viidingu luulekogu „Teadvuselooja“ ja „Lühikesed ja lihtsad lood“ LRi sarjas
Pärt Uusbergi autorikontsert „Unenäo talu“
Martin Scorsese mängufilm „Vaikus“ ja Aki Kaurismäe mängufilm „Teisel pool lootust“