Liiga palju head

Kalaranna arhitektuurivõistluse võidutöö on nüüdisaegne ja kõrge tasemega, kuid rannaga ei haaku ning majadevaheline ruum on kramplik ja ühetaoline.

KARIN BACHMANN

Kalaranna tänav 1 kinnistu arhitektuurivõistlus

I preemia – „Kesk-küla“, Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Viktoria Andrejeva, Marleen Stokkeby, Harri Kaplan, Kristi Tuurmann, Katerina Veerde, Raul Kalvo (Kadarik Tüür Arhitektid)

II ja III preemia – „Merekodu“, Indrek Allmann, Indrek, Suigusaar, Jaan Jagomägi, Rebecca Kontus, Mae Köömnemägi, Tarmo Miller, Gunnar Kurusk, Tanno Tammesson, Kaspar Krass (Arhitektuuribüroo Pluss);

„Marmelaad“, Gert Guriev, Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Andres Ojari, Siim Tiisvelt, Ilmar Valdur (arhitektuuribüroo Kolm Pluss Üks)

Eripreemiad: „Pärandmaastik“, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn);

„Klaiva“, Ventis Didrihsons, Andris Gudiņš, Liva Banka, Alise Jēkabsone, Kaspars Lauga, Ivo Kalvelis (arhitektuuribüroo Didrihsons un Didrihsons)

Iga arhitektuurivõistlus on lähtetingimuste nägu. Harva vastanduvad võistlejad tingimuste puudulikkuse tõttu neile in corpore ning pakuvad lahenduseks midagi hoopis muud. Meenub Tartu uue bussijaama võistlus mõni aasta tagasi. Osalejatelt oodati tookord pealmist kihti ehk väikevormide disaini, kuid peaaegu kõigis töödes mindi siiski süvitsi avaliku ruumi ja liiklusskeemiga ning disain jäi kas tagaplaanile või hoopis tegemata. Kui tingimuste tegijale ehk tellijale oli peateema justkui lukus, siis osalejate tööd näitasid, et põhiküsimused on alles lahedamata ning tootedisain neile vastust ei anna, vaid hajutab üksnes tähelepanu ja hägustab olulist. Toona nii juhtuski, et pärast võistlust alles õige diskussioon puhkes (või siis ruumitüli) ning võistluse eesmärk – uue linnamööbli kavandite kataloog – jäi saavutamata.

Kalaranna võistluse tingimuste nägu on enamik esitatud töid. Detailides ja suundades on nüansse, kuid laias laastus sai tellija selle, mida ootas. Kalaranna n-ö isetekkelise supelranna pikk ajalugu ja sealsete elanike ning arendaja vastasseis paistab välja peaaegu igast tingimuste peatükist. Nii suurt avaliku ruumi rõhutamist ja selles suunas mõtlemise takkaõhutamist ei mäletagi mujalt sellise kategooria võistluse puhul, kus üks huvitatud osapooli on eraomanik. Paraku on tingimused tehtud kas kiirustades või ei ole nimme tahetud/julgetud detailplaneeringust eristuda, mistõttu on need seletuskirja veidi laiendatud versiooniks ka jäänud. Põhimõtteliselt on tegu planeeringu ümberkirjutusega, kus pole võistlejatele mingit uut ega täpsustatud infot antud. Ühest küljest on „taaskasutus“ mõistetav, sest planeeringu kehtestamiseni jõudmiseks kulus kaua aega ning eeldatavasti on seal kõik hästi läbi mõeldud, kuid detailplaneeringu ja arhitektuurivõistluse mõõtkava pole sama. Näiteks lähtetingimustes nõutud haljastuse 20%-line osakaal ehk 4930 ruutmeetrit on kvantitatiivne näitaja, kuigi peaks looma eelduse kvaliteetse keskkonna tekkeks. Millise keskkonna me just sellistel ruutmeetritel siis peaksime saama? See on detailplaneeringu, mitte arhitektuurivõistluse nõue: kui esimene paneb paika üldsuuna, siis praeguses etapis oleks tulnud jõuda konkreetse lahenduseni.

Maastikuarhitektuuritus

Kogu tingimuste ulatuses on kasutatud sõna „maastikuarhitektuur“ umbes viiel korral ja haljastusest räägitud sama vähe, peamiselt seoses tuule takistamisega (enamikus töödes on konstateeritud, et seda „tuleb teha“). Kuna maastikku ei nõutud, siis on enamik sellest teemast üle libisenud (v.a töö märksõnaga „Pärandmaastik“) ning käsitlenud maastikuarhitektuuri kõrvalkomponendina, mis väljendub peamiselt puude ning kõrre- ja põõsatutsakate lisamises nurkadesse, mis on tühjaks jäänud, või siis fassaadide ilmestamiseks. Rõdudel ja katustel kasvab puid muidugi ohtralt. Plaanidel on kenad mustrilised alad, mida on küll ilus vaadata, kuid stilistiliselt paigutub selle võtte kõrgaeg siiski eelmisse sajandisse. On hämmastav ja veidi ehmatav, et sellise kategooria võistlusel ei peetud vajalikuks nõuda osalejatelt (isegi mitte soovitusena) maastikuarhitekti kaasamist. Üks väheseid maastikuarhitektuuri käsitlevaid punkte võistlustingimustes puudutab linnaparki, millele tuleb „koos rannapromenaadiga leida atraktiivne, kuid mõistlik ja majanduslikult põhjendatud lahendus“. Sellegi vähe motiveeriva nõude olid täitnud vaid mõned üksikud ja sedagi poolikult, s.t parki kui läbimõeldud süsteemi koos elementide kogumikuga ei leia peaaegu kellelgi. Sama lugu oli haljastusega: seda on käsitletud haljasmassina, mis renderdatud ilupildil hea välja paistab. Jällegi pole põhjust selle üle imestada, kui tingimustes on juttu vaid konteinerite ja garaažikatuste haljastamisest. Kui vaadata töid nokkimissooviga veidi terasemalt, saavad teadjamad absurdihuumorit nautida: kellele siis ei meeldiks lokkav heinamaa gerberatega? Mõistagi on see vaid illustratsioon, kuid kui illustreerimise mõttes näidata nt maja seintel kullaplaate ja öelda, et see on ju ainult ilu pärast, oleks siiski tegemist pettusega. Süüdistuskivi laiutab ikkagi tingimuste koostaja(te) lilleaias: kui töömaht on niivõrd suur, tegeletakse paratamatult sellega, mis on tingimustes detailselt esile toodud, ehk siis majadega. Selle peale, et tõsta maastik avaliku ruumi peategelaseks, ei ole üheski töös peale „Pärandmaastiku“ tuldud. Avalik ruum tekitati ikkagi ainult hoonete vahele ja hoonetega, mitte maastikust lähtuvalt, kuigi sellises ägedas kohas võiks see olla esimene mõte. Mere ja ranna ainus eesmärk on saada igast aknast ja majavahest vaadeldud. Ilmselgelt on põhjus suuresti selles, et kui maastiku valdaja ise oma omandit üsna tagasihoidlikult hindab (v.a merevaade muidugi), ei taha osaleja teha tööd, millest võib arvata, et see hindajale korda ei lähe. Seepärast ongi kavandatud avaliku ruumi tegelik side kohaliku üliväärtusliku loodus- ja (inim)pärandkooslusega lõtv või olematu. Nii oligi pärast töödesse süvenemist selge, et ei maastikuarhitektuur ega haljastus saa žürii tööd „takistama“: need ei olnud ühegi töö puhul kriteeriumiks, mis võinuks kaalukeeleks saada.

Defitsiidist priiskamisse

Avalik ruum oli selle võistluse pea­tegelane. Tagajärg tundub olevat avaliku ruumi totaalne üledoos (kui mitte arvestada promenaadi ja liivaranda): kõik on täiesti avalik, pooltoone ehk poolavalikku ruumi leiab vaid mõnes töös (üks on nt „Marmelaad“). Aga kavandatakse ju kodusid – miks peaksid inimesed siia elama tulema, kui neil on privaatne väliruum vaid rõdul ja ülejäänu ei erine suvalisest magalast? Arhitektuur on küll moodne, aga ruumi iseloom – kõigi, aga mitte kellegi oma ehk peremehetu – on ju sama. Tasakaal avaliku ja poolavaliku ruumi vahel on ebaproportsionaalselt kaldu avaliku poole ja seetõttu hakkab see ülla eesmärgiga seatud nõue iseenda tugijalgu järama. Sellisesse kohta inimesi muuks kui rannapuhkuseks käima meelitada on nagunii suur väljakutse ja üks kompvekke võikski olla hästi toimiv sidus elanikkond, kes aasta ringi elutuld toidab. Kavandatud olukorras on sealsetel elanikel väga raske kokku käima jääda, sest seda „oma“, mida jagada, nagu ei ole – just väliruumi mõttes. Lähtetingimused keelavad kindlalt „Kalamaja miljöö taasprodutseerimise“ ja nõuavad „omanäolist linnaruumi“ ning jätavad sotsiaalse aspekti täiesti tähelepanuta. Aga nimelt Kalamajale iseloomulikku sotsiaalset ruumi siin tarvis lähekski. See tekiks vastava füüsilise ruumi olemasolu korral, siis, kui on olemas avalik, poolavalik ja privaatne ruum. Nii tekivad kokkupuutekohad ja seosed, selline on mitmekesine ja emotsionaalselt kihiline ruum. Praegu on puudu laiemas mõttes eesaedadest, kuhu turist igal hetkel sisse ei jaluta: ei ole kohta, kuhu inimene paneb oma ümmarguse laua ja võib jalgratta mõneks ajaks vedelema ning lapse vankrisse magama jätta. Miskipärast on osutunud võimatuks klapitada läbipääsetavus ja läbinähtavus õdususe ja kodutundega: korrustevahelised sisehoovi kohal kõrguvad siseteed, kus lapsed ratastega sõidavad, näevad head välja ainult 3D-visuaalil ja on mõttekad megalinnas, kus maapinda selliseks toredaks tegevuseks lihtsalt ei jätku.

Kalarand kui sümbol

Kalaranna liivarand jääb ilmselt alatiseks arendaja ja asumiseltsi võitluse embleemiks. Mõlemad pooled panid välja kõik ja saavutasid lõpuks kokkuleppe, mille alusel ja avalikkuse valvsa pilgu all arhitektuurivõistlus siiani kulges. Üheski töös ei ole sellele matšile küll vaba(n)dusristi püstitatud, kuigi oleks võinud. Küll aga paistab ranna teema puhul välja kerge kramplikkus. Isegi need, kes on läinud rannajoone täitmise teed, mis on väga suur sekkumine, on inimlikul tasandil ranna tunnetuslikult veidi sööti jätnud. Liivaranna kui liivase puhkeranna ja poolloodusliku kooslusega on vabalt ja julgelt tegelenud peamiselt „Pärandmaastiku“ autorid. Liivarand on mõnus ikkagi siis, kui on platvorme, kive, kõrkjaid, kui jagub väikesi, mikrokliimaga lohke suure pinna sees. Pigem natuke ja tundlikult, mitte laia joonega. Praegune Kalarand tundub oma organiseerimatuse ja vaba voliga kokku klopsitud elementidega olemisekohana mõnusam ja inimmõõtmelisem kui võistlustööde nõuetekohased supelrannad. Loota, et see loomulikuna isetekkeliselt uue linna kerkides ka välja veab ja edasi areneb … Äkki tõesti. See võib ka viia olukorrani, kus arenduse edenedes jääb rand ikkagi omas läbimõtlemata looduslikkuses jalgu, kõrgemalt poolt tekkima hakanud struktuurid on aga juba elanike kontrolli alt väljas ning iseteke pole enam soositud, sest tsiviliseerituse aste on liiga kõrge.

Kalaranna võidutöö arhitektuur on selline, nagu sooviti: nüüdisaegne ja kõrge tasemega, omanäoline siiski veel mitte. Samasugune linnaosa kerkib rannajoont mööda igale poole: Admiraliteedi basseini äärde, peagi ka Pärnu sadamasse – eks Euroopa ole neid muidugi täis. Omanäolisuse peavad sellele andma inimesed, kes need majad asustavad, abiliseks kohapõhine ja kasutajatundlik väliruumilahendus ning need, kes Kalaranna eest võidelnud. Just selle maastiku ja nende inimeste kombinatsioon on miski, mis võiks selle arenduse eristada teistest omataolistest. Kui projekti edasistes etappides antakse ka tulevastele elanikele ruum tekitamaks kodu väljapoole korteriust, s.t venitada oma eluruum laiemaks kui väljaostetud ruutmeetrid, siis võib see kõik veel juhtuda.

Olin Kalaranna arhitektuurivõistluse žüriis haljastusekspert. Artikkel on kirjutatud kohe pärast žürii koosolekut, kui võitjad-kaotajad polnud veel teada. Tekst on üldistav, tugineb kõikidest töödest jäänud kogumuljele ja kajastab tendentse.