Viimased aastad on läti kirjanduses päädinud suurepäraste teostega, mis teevad auga läbi kõige karmimate ja õiglasemate kriitikute, lugejate ja aja tuleproovi.
Ilze Salnāja-Värv: „Tartus on sündinud rohkem kui üks oluline läti liikumine.“
Jana Kukaine: „Läti feministlik kunst peab ennast tõelise kunstina alles tõestama, et mitte olla preili Xi veider kapriis. Just seepärast tuleb sellega tõsiselt tegelda.“
Arhitektuur on Lätis alati olnud ühiskonna ideaalide ja kultuuri peegel. Praegu on selle keskmes kosmopoliitiline Riia oma ambitsiooniga olla uue Euroopa Balti metropol.
Ilmārs Šlāpins: „Inimesed, kes kirjutavad Lätis vene keeles on Kremli-meelsemad kui Venemaa venelased. See eri tüüpi venelaste omavaheline põrkumine siin Lätis oli huvitav olukord.“
Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.
Ugala uuslavastuse „Krdi loll lind“ seitsme osatäitja musikaalses septetis on igaühel sooloviive ja vaatlejaks taandumisi.
Michel Hazanavicius: „Godard pole kunagi olnud mu iidol.“
Kas on õigustatud minna õpetama Euroopa Liidule bürokraatia vähendamist, kui me ise ei ole suutnud oma bürokraatiat vähendada?
Globaalmaailmas tähendab sõltumatus eelkõige seda, et sinust midagi ei sõltu. Edasise integratsioonita jääb meie kontinent aga teisejärguliseks mängijaks USA ja Hiina kõrval.
Töö iseloom on tundmatuseni muutunud ning on aeg üle saada hirmust ja teadmatusest ajale jalgu jäänud töökorralduspõhimõtete ülevaatamisel.
Jānis Joņevsi heviromaan „Jelgava 94“ tuletab meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka üleoleku või põlastuseta.
Müllersoni analüüs, ükskõik kui põhjapanev, läbitungiv ja stimuleeriv, näib Eesti välispoliitika peajoone kujundajatele jumalateotusena.
Nobeli kirjandusauhinna on pälvinud mälukirjanik Kazuo Ishiguro.
Pepeljajev on suutnud tuua lavale Dostojevski romaani seisundid, tegelaste ja nende tunnete pingeväljad ning tõlkinud need verbaalsest tekstist nüüdistantsu ja -balleti sulamil põhinevasse liikumiskeelde.
Presidendina on tema teene kindlasti see, et ta on suurendanud akadeemia nähtavust.
Väiksusest võib saada kategooria, mis taastoodab ennast poliitikas, ühiskonnas ja kultuuris, kui võetakse igavese ohvri roll ja hoidutakse vastutamast riiklikult tähtsate otsuste eest.
Veidenbaums oli Tartu ülikoolist vaimustuses.
Emilia van Lynden: „Kunstimaailm on piisavalt elitaarne ja meie ülesanne on tuua selle osalejad maa peale tagasi. Selleks tuleb võrdselt suhelda koorekihi ja tavakülastajaga.“
Kas mikrotonaalsus on seninägematute võimaluste rikkalik varasalv või teostamatu muusikaline utoopia?
Arhitektuuritudengite Harju tänava haljasalale püstitatud varjualuses on ühendatud digitehnoloogia ja käsitööoskus.
Kas „Ükssarvikute farm“ on feministlik lugu või feminismi paroodia? Tegelikult polegi vahet, sest iga paroodia populariseerib tahes-tahtmata ka nähtust ennast.
Mõnikord on muljetavaldav arhitektuur selline, mis piltidel huvi ei ärata, kuid lööb ruumis ringiliikuja pahviks. Läti rahvuskunsti muuseum on just selline.
Väike ülevaade väikeriikide õppekursusest
Kārlis Vērdiņš
Tērbata üliõpilane Eduards Veidenbaums
Jānis Joņevsi romaan „Jelgava 94“
Mikael Raihhelgauz, „Euroopa väljakutsete ees“
Aaro Hazak, „Kas töölkäimine on kahjulik?“
ETMMi uus püsiekspositsioon
Mängufilm „Slava. Au ja hiilgus“
Rakvere teatri „Ükssarvikute farm“
EKA arhitektuuriosakonna tudengite „Sopid“ Harju tänava haljasalal
Rein Müllersoni „Dawn of a New Order. Geopolitics and the Clash of Ideologies“
Bürokraatia kui raiskamisaparaat