Vladislav Koržets: „Mentaalselt elame ikka veel keskajas. Üha keskajamaks ta kohati läheb, eriti inimestel, kellel puudub vahetu kontakt loodusega, ürgtegelikkusega, primaarse olemasoluga.“
Helena Tulve „Sula“ on üks neist teostest, mille väljenduslaad on suuresti määranud praeguse stiilifooni ja toonud endaga teatud paradigma- või vähemalt retoorikamuutuse.
Maailma megafestivalide vahekasutusmeetoditest ja hüpikarhitektuurist on saanud vaatemäng, milles ühismeedial on kandev roll.
Tantsu loomiseks ja esitamiseks kasutada ruumidel on koreograafilistele valikutele tugev mõju isegi siis, kui tantsuloojad ise ei ole sellest teadlikud.
Kui laulupidu on ümber mõtestatud saksa kultuuriruumiga dialoogis tekkinud kristlikust üritusest eestlaste rahvusliku ühtsuse ürituseks, miks ei võiks selline jõuline rahvalik tava olla võimeline enesesse integreerima ka avatud kodanikuühiskonnale omast enesetunnetust?
Järva-Jaani Filmilindifestival elustab maagiat, mille tekitab filmilinti näitav põrisev projektor.
Miks mitte võrrelda „Madu oma rinnal“ tvistiga? Hoogne, vaimukas, atraktiivne ja, mis peaasi, oivaline meelelahutus.
Eeva Park: „Õnn on midagi, mis tuleb lihtsalt ära tunda ja suureks mõelda.“
Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.
„Sadam“ mõjub Eda Ahi seni tõsiseima ja mõtlikema, kohati koguni melanhoolse raamatuna.
Linnakeskuse tihendamise mõte on vähendada linlaste sundliikumist ja tagada teenused kõige paremini ligipääsetavas kohas.
Vaataja saab Juss Heinsalu tööde abil algupärase materjalikogemuse, nii et savi olemust tajutakse tähendusballastist vabana.
Tänavune Birgitta festival oli justkui suurepärase näitematerjaliga muusikateatri lavastamise põhitõdede meistriklass.
Ilmar Kruusamäe: „Peale kohtumiste ja mälukillukeste annab pideva impulsi ka portreteeritava hääl, tuletab meelde ruumi, kus kohtusime, ka sealseid lõhnu.“
„Gambavaim“ on olnud kauaoodatud kohtumis- ja arenemispaik ning laagris selgub, et Eesti asjaarmastajatest vanamuusikud on oma tegemistes järjepidevamad kui profiansamblid.
Mall Nukke antiikmütoloogiast laenatud pealkirjad ja teemad annavad mitmekihilisuse ja tõstavad ajastu frivoolsust käsitleva kunsti universaalsesse konteksti.