IT-majanduses edumeelset mainet püüdva Eesti eurosaadikutel ja valitsusel peavad autoriõiguse reformi asjus olema läbimõeldud ja faktipõhised seisukohad.
Kristiina Ehin: „Ilus on mõelda inimestele, kes tänapäeval ikka raamatuid ilmutavad ja loevad ja vaimustuvad. Eks need ole ka imelikud vastuvoolu ujujad ja ulmikud.“
Kultuuripsühholoogi tähelepanekuid
Soome-ugri meeste muretus ja aeglus hämmastab teadlasi juba alates XVIII sajandist.
Teadlase ja teaduse kujutamine filmis on loo seisukohast vajalik, aga selle õigesti tegemiseks ei jätku filmiaega ega süvenemisvõimet.
Igas rahvusriigis on erialane ajakirjandus doteeritud, sest üheski riigis ei suuda inimesed oma ostujõuga erialast ajakirjandust ülal hoida.
Vajame dialoogi makedoonia, horvaadi, slovaki, sloveeni jm kirjandusega märksa enam, kui meie praegune, tugevalt anglofiilne kirjandusmaailm meile pakub.
Tallinna Kunstihoone näitus toob kunstniku lahustunud Puusempast tagasi kunsti(ajaloo)väljale ning laiendab meie kunstikäsitlust, arusaamist elu ja poliitika transversaalsest seotusest.
Triennaali keskne väljapanek on küll väiksem kui varem, aga pole kuidagi lahjemaks jäänud.
Marius von Mayenburgi stiiliks on metafooride sirgeks tõmbamine ja kujundite selgeks lahkamine.
Vähem kui kahe tunniga tehakse „Tõe ja õiguse“ I osale ring peale: mõndagi ränka ja valusat jäetakse vahele, mõnigi vägisõnake lausutakse mõnusalt lastepäraseks.
Kvadrosaateid anti raadioeetrisse kümme aastat, kuid siis jäädi palju praktilisema stereoheli juurde. Praegu peame loomulikuks, et meil on kodus surround sound.
Mõistete nagu „tõde“, „tähenduslikkus“, „mõeldavus“, „meie vaatepunkt“, „eksisteerimine“ omavahelistel seostel on piir, neid ei saa mitte igat moodi kokku klapitada.
Muusikakriitik ja poliitikapublitsist Artemi Troitski: „Venemaa propaganda mürgitab tõsiselt venelaste suhtumist Eestisse, Euroopasse ja tänapäeva elu uutesse normidesse üldse.“
Brüsselis avatud Euroopa ajaloo muuseumis lubatakse keskenduda ühisväärtustele, kuid käsitletakse võidurelvastumist, sõdu ja poliitilist heitlust.
Estonia uues balletilavastuses avatakse romantismiaja inimeste eluolu ja mõttemaailm, ideaalid ja püüdlused, aga ka hirmud ja otsingud.
Adolphe Adami ballett on 176 aastaga säilitanud üllatavalt kangekaelselt oma esialgse näo ega ole kannatanud sel määral ümbertegemise all nagu Pjotr Tšaikovski balletid.
Tänavuse rakenduskunsti triennaali kõrvalprogramm seljatab peanäituse, iseäranis hea on vaimukas ja ka kriitiline Kiek in de Köki „Armour“.