Ulmekirjandus, poliitika ja ühisteadvus internetiajastul
Üldine evolutsiooniteooria väidab, et maailm areneb järjest lihtsamatest vormidest keerulisemateks.
Tänavuse Cannes’i filmifestivali žürii otsused ei ole kunagi lahknenud sellisel määral kriitikute prognoosidest ja avalikust arvamusest.
Ühisteadvuse teke on evolutsiooniline hüpe, võrreldav pigem keele tekkimise kui Gutenbergi trükipressiga.
Akadeemik Eero Vasar: „Ajule tuleb aega anda, sest ta leiab ise lahenduse.“
Uuemaid tuletisi ja liitsõnu eesti keeles
„Skaala surm“ on kaootiline, sketšilik ja karikatuurne segu vaataja ette paisatud sotsiaalsetest stereotüüpidest.
Varem on ennustamine lihtsam olnud: ikka on olnud selgelt üks kunstnik, kes on teistest täpsemini EKKMi ruumi oma teostele allutanud ja vunki juurde andnud, tänavu mitte.
Dave Johns: „Ken Loachi poliitilised vaated ei pruugi meeldida, aga pole alust kahelda ta kavatsustes.“
Taavet Jansen on „Aja materjali“ seltskonnaga võtnud ette mõnusa harjutuste jada liikumise dekonstrueerimiseks.
Kujutelmad roojasusest võivad olla vägagi sümboolsed: kas või piinlikud repliigid, kuidas mustanahaline haiseb, moslem lärmab või sisserändaja poeg ei suuda hoida korda.
Marco Steinberg: „Arhitektuur pole hooned, vaid ühiskonna murekohtade lahendamine. Kavandame hoopiski eeldusi, et hooneid saaks mitmekülgsemalt kasutada.“
Elu survestab meid üha umbisikulisemaks ja kaasajooksvamaks. Seda enam on väärtust tekstil, mis tuletab meelde iseärase, ennastjaatava vastupanu olulisust.
Tartus eksponeeritavate maalinäituste põhjal ei ole maalile kui vaimsele väljendusvahendile taas midagi ette heita.
Salurand ja Kaljujärv paistavad loovat seda, mida nad näevad, muret tundmata selle pärast, et mis küll saab, kui Olematu ei avane, Teine ei tule.
Heites ühiskonnale ette valskusemaskide kandmist, eelistab Alceste ise jääda n-ö ujumisinstruktoriks, kes pole kordagi jalgu põhjast lahti lasknud, ja seetõttu riskib iga tema teele sattuv inimene uppumissurmaga.
Mõtisklus Valdur Mikita raamatu „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika“ teemadel
Marta Stratskase maalides puudub pingutatud probleemipüstitus, kontseptsioon on filosoofiline ja laia tõlgendusruumiga.
Metsa poole ehk Introverdiks sündinud, aga prohvetiks kasvanud
Lehmadele salavimmast
Tiimiis nääb monda ehk
Kuidas ületada maali piire?
Piiride ületamise piirid
Kunstlikud mängud tehisreaalsusega
Rostrum usub eesti nüüdismuusikasse
Köler Prize’i näitus
Mary Douglase „Puhtus ja oht“
Katja Kettu „Ööliblikas“
Ise tehtud, hästi tehtud ehk