Kaupo Meiel: „Siin ei jagu publikut, ei ole vähimatki mõtet teha laiemale avalikkusele suunatud (päris)kirjandusüritust.“
Ilmar Kõverik: „Et väike koht saaks suureks, mitte ainult rahva arvult, vaid ka vaimselt, selleks kultuuriasutused ja nende töötajad ju ongi.
Rait Parts: „Praeguste maaelu puudutavate otsuste põhjal võib arvata, et meil polegi enam põhjust 200 või 300 aastat ette mõelda.“
Kaido Kirikmäe: „Tundsin suurt puudust niisugusest üritusest ja kes ikka asjaga otsast alustab, kui seda ise ei tee.“
Sir John Elvidge: „Olen kiire tegutsemise poolt, sest süsteemi muutmiseks tuleb seda raputada.“
Sõna „kultuur“ esineb haldusreformi eelnõus, selle seletuskirjas ja ekspertide hinnangutes vaid mõnel harval korral ja suurt kultuurikulude osakaalu eelarves käsitletakse pigem probleemina.
Tühjad Eesti külad ja üksindus maal
Ken Ludwigi näitemängus „Mäng on alanud“ on osavalt sulandatud ladus ameerika komöödia ja rafineeritum inglise huumor.
Marika Agu: „Meile meeldis parandamise akti dialektiline olemus, see on piisavalt avar ja intrigeeriv.“
Von Krahli teatri laval ei ole tagaigatsetud unistuste paradiis, mille poole püüelda, vaid näeb oma igapäeva loomist, vabatahtlikku elutööd, mille käigus tuleb teineteist toetada ja abistada.
Reformierakondlaste ilmutatud „Totaalne riik – totaalne inimene“ pakub tugevaid vastandusi ja üldistusi, mis veenavad, kuigi mitte lõpuni. Raamatut tuleks mõista 1930ndate Euroopa poliitilise õhustiku raamistuses.
Igal kogukonnal on oma konkreetne ja eriline kujunemislugu ja seetõttu ka erinev toimimisloogika.
Kaheksa kangelasteo temperatuurile soovinuks juurde mõnd soojakraadi, rohkem loomingulist intensiivsust, energiat ja tuld.
Erik Alalooga: „Ideaalis näen Supersonicumi arvestatava produktsioonikeskuse, mitte ainult ekspositsiooni- ja esinemispaigana.“
Vanemuise „Othello“ mõjub värske psühholoogilise lähenemise ja näitlejate intensiivse kohaloluga.
Targem on otsida Carlyle’i suurmeeste ja islami enesetaputerroristide tagamaid nende rahvaste sotsiaal-ajaloolisest käekäigust, mitte kristluse ja islami õpetuste eripärast.
Edgar Tedresaare suurejoonelist pagulasteemalist lavastust Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis on raske ületada.
Nüüd, kui Marie Underi ja Artur Adsoni põrm sängitatakse Rahumäe kalmuaeda, oleks paras hetk Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumimajas veidi ringi vaadata.
Võiksime vaadata ajalugu terviklikumalt, kui serveerivad europotsentristlikud ajalooraamatud.
Margus Oti essee „Riigist“
Optimismi õppetunnid
Kus on kodukoht?
Kõrghoone kui (kesk)klassivõitlus
Romantiline klaver ei tunne ajapiire
Marie ja Friedebert
Vanemuise „Othello“
Tommi Kinnuneni „Nelja tee rist“
Autorilaulufestival „Mailaul“ Tartus
Püha tõde – Seksikad ja vähem seksikad sotsiaalprobleemid