$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks jäävad kestma ka saalide suletuse möödudes ning tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktisoleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust.

Andrus Kiviräha „Juuditis“ kaotab Olovernes pea, sest tema tõekspidamised on sajandivanused ning seal pole ruumi ei RMKga ega veel vähem mesilastega seonduvale.

Tim Jansoni näidendi „Erik ja Anna“ žanrimääratlus on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.

Tiina Möldri ja Helen Reitsniku eestvedamisel on lavakunstikooli XXX lend asunud avastama jooksmise ja unistamise tähendust inimese elus, nende suhet, põhjusi ja tagajärgi.
Kuigi Ringo Ramuli lavastuste omailm luuakse suuresti kunstilise sõna abil, pole see (ainult) askeetlik tekstiteater, vaid verbaalsele dialoogile liitub delikaatselt kujundlik-atmosfääriline foon.

Von Krahli teatri „Aed“ on võtnud teemaks vastuolud, kuid lavastuses endas ei ole ühtki vastuolu – need on juba ette tühistatud.

Uue hingamise leidnud Von Krahli teatri trupp mängib täiskäigul: iga tegelase lood ja motiivid põimuvad kaootilises kaleidoskoobimustris.

„Õed“ on mingis mõttes teraapiline lavastus, otsekui loodusfilm sellest, mis juhtub, kui grammikenegi vimma lasta enda hinge marineerima.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.