
Kahtlemata on Ugalas esietendunud „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“ ennekõike lavastajateater, samavõrd ka kunstnike brigaadi viljakas eneseteostus.

Nikolai Halezin: „Valgevenes on kõik loomingulised inimesed võimule ohtlikud. Praegu on ühiskonnale suurim mõju just nimelt vabadel kunstnikel.“

Nero Urke neurootiline tühikõlaline püüd sõnastada, „milles üldse seisneb inimese, meie olemise ja tsivilisatsiooni tähendus“, on Ivar Põllu uuslavastuse pärl.

Kunst pole mitte ainult teistsugune kommunikatsioon, vaid annab ka võimaluse teisiti mõelda nendest kogemustest, millest otsesõnu rääkida ei saa.

Teatrid pöörduvad lavastusteks tehnoloogilisi vahendajaid otsides vahel telefoni poole, sest ekraaniküllastumuse ajastul mõjub see turvalise, nostalgilise ja inimlikumana.

Loodetavasti on nõustamisliinidel, eluliinidel jm tööl vähemasti sama tundliku näitlejavaistu ja -andega inimesed, kuigi raske öelda, kui palju oli „Poeetiliste konsultatsioonide“ telefonikõnes näitlemist.

Erilise kullakaaluga on kogumiku „Mari-Liis Küla“ mälestuste osa, mis liidab professionaali refleksioonid isiklikumat laadi mälupiltidega.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.