
Lavale loodud mikrokosmosest saab metafoor, mis hõlmab korraga unistusi ja unustamist, kinnijäämist ja ootusi, kasvuraskusi ja viimaks ka leppimist.

VAT-teatri näitleja ja lavastaja Tanel Saar: „Mulle meeldib, kui teatrit saab vastu võtta nagu instrumentaalmuusikat. Tunnetada. See tähendab, et seal pole palju sõnu vaja.“

Kindlasti tahaks Narva Vabaduse festivalil näha Venemaalt emigreerunud väga andekate lavastajate praegusi töid ja ootaks sidemete taastamist kodumaalt lahkunud teatriteadlastega.

Isa näägutab saja-aastast poega, et tollega perekond lõpeb, pojale meenub, et tal võib-olla ikkagi on poeg, ning koos minnakse suguvõsa viimast liiget otsima.

Kas kusagil on veel tõeline elu ja päris kodu, nii unes kui ka ilmsi?

Ajal, mil teatreid tundub olevat Eestis pigem liiga palju, on Kiseljuse teater suutnud lisada kultuuripilti ometi midagi uut.

Köitev on juba mängukoht, imeilus looduslik amfiteater Vene piiri lähedal, nii-öelda maailma äärel: oru põhjas on tiik kahe saare ja tiigile ehitatud A-kujulise lavaga.

Etenduskunstide valdkonna vabakutselisi võib kirjeldada kui olemuselt prekariaati, kus töötajad on sunnitud leppima ebapüsivate ja sageli juhuslike töökohtadega, mida iseloomustab tööalase turvalisuse puudumine.

Läti tuntud teatri- ja filmilavastaja Viesturs Kairišsi Riia Vene teatris tehtud „Kirsiaed“ on poliitiline akt, avalik rünnak agressorriigi tegevuse pihta.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.