
Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.

Rasa Bugavičute-Pēce näidendi rikkust kinnitab asjaolu, et kahes riigis ja kolmes keeleruumis valminud lavastused on lüürilis-mõtlikult tundetoonilt sarnased, ent vormilt erisugused.


Eesti Draamateatri lavastuses „12 vihast meest“ kipub juhuslike detailide tõttu ära kaduma tegelaste psühholoogiline siseilm.

Eesti Lavastuskunstnike Liidu rändnäituse „1 : 10 | Suhe üks kümnele“ keskmes on maketid ja nende tähtsus lavastuse kujundusliku poole loomisel.

„Hella hävingu“ Mees ja Naine armastavad teineteist, aga see armastus on kummalisem kui Hieronymus Boschi maalid.

Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeole ja Juliale“ ning „Vaba(n)dusele“ saab liigset turvalisust ette heita eelkõige tegijate ambitsiooni ja tulemuse võrdluses.

Närib kahtlus, et saanud esmakordse võimaluse kokkupuuteks Tallinna Linnateatri ja tema oivalise trupiga, on Ivar Põllu seadnud sihiku pisut madalale.

Surmahirmust lavastuses ei räägita. Või õigupoolest on seda aimata õige vähe, sest peategelasi Annet ja tema isa Ottot seob lootus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.