$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Teatris Piip ja Tuut esietendunud „Tallinna karud“ on päris puhas muusikal, näitlemise stiiliks klounaad ning mugav vaatamine igale eale.

„Valge jänes, punane jänes“ eeldab publikult teadmatust ja usaldust ajal, kui kogu info on internetis kättesaadav, ning tõstatab küsimuse, millistel tingimustel on teatrimaagia võimalik.


Lavastus on üles ehitatud näitleja otse publikusse suunatud jutustusena. Siin-seal astub ta küll ühe või teise tegelase „kingadesse“, kuid jääb seejuures kommenteerivaks jutustajaks.

Psühholoogilisel rollilahendusel on teatrimaastikul endiselt koht, kuid see ei ole enam enesestmõistetav antus, vaid teadlik valik.

Paistab, et lavastaja Kaili Viidast ei huvita „Preili Julies“ erisugustesse sotsiaalsetesse klassidesse kuulumise probleemid, vaid mehe ja naise suhe.

Lavastaja Tatjana Kosmõnina heidab „Metsas“ valgust elu valuallikatele, mida osa meist talub, osa aga soovib sellisest elukorraldusest mis tahes moel põgeneda.

Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.

Rasa Bugavičute-Pēce näidendi rikkust kinnitab asjaolu, et kahes riigis ja kolmes keeleruumis valminud lavastused on lüürilis-mõtlikult tundetoonilt sarnased, ent vormilt erisugused.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.