Toeta

Teater

  • Sukulentne sünnipäevapidu katastroofi äärel
    Koonusekujuliste sünnipäevamütside isevärki kandmine teeb mütsist linnunoka ja palju muud ootamatut. Goldberg – Tõnn Lamp, McCann – Mart Toome, Stanley – Simo Andre Kadastu.
    Siim Vahur

    Sukulentne sünnipäevapidu katastroofi äärel

    Tegelaste käitumine on tinglik, jabur, üks kentsakus ajab teist taga. See kõik sobib Pinteri näidendi loogika või ebaloogikaga nagu rusikas silmaauku.

    Pille-Riin Purje
    5 minutit
  • Unelaul ja -vaikus
    Arvo Pärdi keskuse ainulaadse akustikaga saal loob hella läheduse, kus aeg aeglustub ja hing puhkab. Fotol: Liis Remmel, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Jan Ehrenberg, Maiken Pius ja Hele Kõrve.
    Siim Vahur

    Unelaul ja -vaikus

    Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab.

    Auri Jürna
    4 minutit
  • Eneseaktsepteerimise presenteerimine
    Alissija-Elisabet Jevtjukova soolo algab kebjakate jalgadega plasttoolil tasakaalu otsimisega.
    Jürgen Joost

    Eneseaktsepteerimise presenteerimine

    Lavastuses „4avastajaDraamat“ käsitletakse kunstnikuks kasvamise teekonda, uuritakse suhet publiku, ühiskonna ja teatri traditsioonidega.

    Karin Allik, Liisi Aibel
    4 minutit

  • Andres Männik 15. II 1934 – 17. VI 2023

    17. juunil lahkus New Yorgis 89aastasena Andres (Andy) Männik – sealse väliseesti kogukonna võtmefiguur, kes oli 1970. aastatel New Yorgi avangardis oluline kultuuri­korraldaja ning Eesti kultuuritegijatele aasta­kümneid New Yorgi kultuurimajakas.
    Andres Männik sündis 1934. aastal Tartus, tema vanemad olid arhivaarid Olga Männik ja Erik Tender. Andres ja Olga Männik lahkusid 1944. aastal Eestist Saksamaale, kus nad elasid põgenikelaagrites. 1950. aas­tal rahuldati Männikute palve siirduda USAsse, esialgu elati…
    2 minutit
  • Mälestusi Andres Männikust
    Puutöö ja tantsu kõrval oli Andres Männiku üks kirgi purjetamine.
    Erakogu

    Mälestusi Andres Männikust

    PAUL-EERIK RUMMO,
    kirjanik ja luuletaja, „Tuhkatriinumängu“ autor
    Silmast silma kohtusin Andyga vaid kahel korral: aastal 1989, kui ta meid Viiuga oma puutöömehe veoautos mööda New Yorki ringi sõidutas, ja aastal 2018 Tallinnas, kus ta (esimest korda pärast seitsme aastakümne pikkust eksiili) käimas oli.…
    4 minutit
  • ,

    Lõikuspeo tantsud

    Muidugi on keeruline teha vahet, milline praegusel soojal ajal esietenduv lavastus paigutub olemuslikult suveteatri alla ning milline satub sinna vaid oma etendumisaja tõttu, kuid nii või teisiti oleme taas samalaadses olukorras, nagu paljudel varasematelgi suvedel. Kuidagi ei taha vaibuda teatritegijate kihk astuda mõnes mõisas, küünis või karjamaal publiku ette ka ajal, kui nad võiksid rahus puhata ja (mitte näitlemise tähenduses) mängida. Kui võtta Eesti Teatri Agentuuri…
    Tambet Kaugema
    2 minutit

  • Vaikimine pole kuld

    Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks.

    Viini pidunädalad 12. V kuni 21. VI.
    Olen kasvanud kõnekäänuga „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ (rääkimata kanade kusemise müsteeriumist). Selline mõtteviis on ajakohatu ja naiivne, isegi kõrk – agressiooniuriini kirbe hais on vallutanud maailma, mis kaetud inimkonna ülbusepasa kihiga. Vaikimine on argadele, sest ajatud inimväärtused jäävad püsima vaid siis, kui igaüks…
    Ott Karulin
    4 minutit
  • Kes kardab utoopiaid?
    Lavastuse „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ puhul on võetud eesmärgiks pakkuda pehme vastus agressiivsele, sõjakale ja patriarhaalsele maailmale.
    Anastasia Semjonova

    Kes kardab utoopiaid?

    Praktiline poliitika kipub olema keerulisem ja nurgelisem kui teoreetiline poeesia. Unistada ja neis unistustes sündinud utoopia poole püüelda tasub aga ikkagi.

    Andrei Liimets
    4 minutit

  • Too tants

    Oli aeg, kui üks seltskond üritas tõsimeeli tantsuliigutused ära tõlkida, ikka selleks, et tantsuetendus oleks arusaadav. Näiteks ülakehast ettepoole küürus olemine tähendab, et tegelane on kurb. Kohe, kui keha oli tahapoole vibus, läks aga juba keerulisemaks. Vaatajad kippusid seda sillaks kutsuma. Kuna aga sild on kõigile teada võimlemisharjutus, siis oli raske sealt mingit muud tähendust välja võtta, kui et too tantsija on ilmselt võimleja. Siit ka…
    Kaja Kann
    3 minutit
  • Teatriime Iisraelist
    „Ära vaata tagasi“ tegevustik on kantud 1930. aastate Prantsusmaa provintsilinna raudteejaama, kus rändtrupp ootab pääsu Avignoni siirduvale rongile, kuid rongid sõidavad seal peatumata mööda.
    Victoria Shub

    Teatriime Iisraelist

    Pole vaja sorida oma armastatute minevikus, pole vaja neile toimunut ette heita, sest tihti pole nad olnud oma valikutes vabad.

    Jaak Allik
    4 minutit
Sirp